Söö, palveta, armasta

 

Hiljuti Kanal 2 taas kord näidatud „Söö, palveta, armasta“ tuletas meelde, et mul on lugemata raamat, mille põhjal on see film tehtud.

Tegemist on autobiograafilise teosega, kus raamatu nimitegelane (Elizabeth Gilbert ise) on ennast kaotanud halli argipäeva, abielu ei sujunud ja ka uus suhe ei pakkunud piisavalt rõõmu, et end hästi tunda. Samas küpseb peas plaan, mis aitaks muuta senist elu ja ta otsustas seda teha kolme I abil ehk siis otsida uusi elamusi ja kogemusi reisides Itaaliasse, Indiasse ja Indoneesiasse.  Itaaliast ta leiabki häid toiduelamusi, uusi tutvusi, mõnusat olemist ja itaalia keele. Indias õppis ta mediteerima ja leidma sisemist tasakaalu. Indoneesia Bali saarel leidis armastuse ja uue suuna senisele elule.

Liz ise jättis aga vaatamata sisemistele heitlustele küllaltki enesekindla inimese mulje, kellel on teatud põhimõtted ja asjad, mida talle on meeldinud teha. Näiteks reisimine. Minu armastus reisimise vastu on püsinud muutumatuna läbi aastate, erinevalt teistest armusuhetest. Tunnen reisimise vastu sama, mida noor ema tunneb oma täiesti võimatu, kolibakterist vaevatud ja hulluksajavalt rahutu tita vastu – ma lihtsalt ei hooli katsumustest, mida see endaga kaasa toob. lk 53. Või suhtumine laste saamisse. Tean, et ei kavatse muretseda lapsi ainult kartusest, et võiksin kunagi hiljem kahetseda nende puudumist, sest minu silmis pole see mõjuv põhjus maailma rahvaarvu suurendada lk 110.

Raamat ise on väga mitmetahuline: segu eneseabi õpikust, reisiraamatust ja mediteerimise teatmikust. Põhjalikult on kirjeldatud nende kolme maa kultuuri, kombeid ja tavasid. Samuti on antud küllalt ulatuslik selgitus mediteerimisega seonduvast, joogast, erinevatest jooga liikidest. Samas ei jää olemata ka ilus armastuse lugu. Kirja pandud on see kõik väga värvikalt, lihtne ja ladus on lugeda. Sellised sisemise heitluse ja eneseotsimise teemad puudutavad just naisinimese hinge ja loetu mõjub pigem inspireerivalt. 

Mõned silmahakanud mõttekillud:

Mediteerimine kujutab endast jooga ankrut ja ühtlasi selle tiibu. Mediteerimine on tee. Mediteerimine erineb palvetamisest, kuigi mõlemad taotlevad ühendust jumalaga lk 155.

Inimesed kujutavad ette, et hingesugulane on keegi, kellega sa täielikult kokku klapid, ja seda ju igaüks endale ihkab. Aga tõeline hingesugulane on hoopis peegel, inimene, kes näitab sulle kõike seda, mis sind tagasi hoiab, ta sunnib sind pöörama tähelepanu su enda isikule, et sa saaksid oma elu uueks muuta lk 175.

Ei saa öelda, et inimene oleks täielikult jumalate mängukann, ega ka seda, et ta oleks täielikult oma õnne sepp- ta on natuke mõlemat lk 207.

On laialt levinud pettekujutlus, nagu oleks õnn sama, mis õnnelik juhus – inimesed arvavad, et see saab neile osaks nagu ilus ilm, ja loodavad, et neil lihtsalt veab. Aga tegelikult […] õnn on isikliku pingutuse vili. Sa võitled selle nimel, pürgid selle poole, nõuad selle endale välja, mõni teeb seda otsides maakerale tiiru peale. Sa pead oma õnne avaldumisvormides väsimatult osalema lk 298