Märkaja

 

… on taas selline raamat, millelt esmapilgul midagi oodata ei oska. Märge ülemaailmne menuk annab aimu kergelt loetavast raamatust.

Raamatu peakangelane Jones, kes näib kodutu ning räämas vana mees, kõnnib ringi ühes linnakeses ja märkab sealsete elanike probleeme. Talle jäävad silma kodutu noormees, suhtekriisis olev abielupaar, pankrotiäärel olev ärimees, ärrituv töödejuhataja jt ehk siis  inimesed, kes on kriisis ja ei oska oma eludes midagi, mis neid aitaks paremusepoole minna,  muuta. Nagu võluväel ilmub välja Jones ja paneb neid oma elu üle järele mõtlema ning asju uues valguses nägema. Kohtumiste lõppedes on Jones kadunud (teda nagu poleks olnudki), nõusaanutel  aga nii küsimärgid ka teatud selgus hinges. 

Tegemist on omanäolise raamatuga, millesse on jagatud ohtralt nõuandeid, elutarkust ja õpetusi.  Mõtlemise kohaks on märkamine, - kas ja kui palju peaksime enda ümber olevat märkama ja sekkuma!? Ladusalt loetav, täis täiesti teraseid mõttevälgatusi. 

Mure…hirm…on meile kõigile antud ettekujutusvõime kuritarvitamise tagajärg lk 67.

Masenduse seemned ei idane tänulikus südames lk 72.

Elutarkus on võime ette näha, millised tagajärjed on meie käesoleval ajal tehtud otsustel tulevikus lk 80.

Pole vahet kahel inimesel, kellest üks kavatseb asju teisiti teha, teine aga isegi ei mõtle sellest lk 134.