Ootus

… on täpselt selline raamat, millelt esmapilgul ei oskagi midagi oodata.  Kaanepildil müstiline arbuus, ühes pooles seemneid rohkem ning tagakaane väike katkend,  kutsub lugema ja pealtnäha tundub hea raamat olevat.  

Catherine Charrier on pannud raamatukaantevahele ühe naise tundmused armukesena. Marie on abielus kahe lapse ema. Päeval, mil ta kohtab samuti abielus olevat ja tütart kasvatavat Rochi, saab temast armuke. Rochist ka. Mehe väljaöeldud lause: „Aasta pärast jätan oma naise ja alustan kooselu sinuga“ süstib Mariesse ootuse. Aastad lähevad, aga ootus ei täitu. Mees ei jäta oma naist. Ka siis ei jäta, kui Marie abielu puruneb. 

Kirja on pandud üksikud päevad, esimesest 4682 päevani, detailidesse laskumata. Pigem on kirjeldatud emotsioone, k.a läbipõlemist ja depressiooni. Elu armukesena ei ole kerge. Raske on elada vales ja oodata midagi, millel ei näi tulemust olevat. Samas on armukese rollil omad võlud: on kellele end sättida, uudsuse võlu, tunned end ihaldatuna.  Ühe arbuusi kaks poolt, millesse seemneid pole jagatud võrdselt. 

Kleidid jutustavad naisest paremini kui ükski muu riideese, sest kleit on kõigepealt kavatsus olla ilus, meeldida. lk 15

  

Muljetavaldav lugemine!