Rehbinderi efekt

Selle raamatu valisin Varraku nimistust, kuna Vene kirjandust ei ole ma väga palju lugenud ja just uued autorid võivad olla mõnikord vägagi üllatavad. Minu sisetunne ei petnud mind. Rehbinderi efekt on Jelena Minkina-Taycheri debüütromaan, mis koosneb väikestest novellilaadsetest lugudest. Igal neist on oma pealkiri ja need pealkirjad kõlavad väga luuleliselt (Ei igaüht õnn armastama hakka). Kui esimesi peatükke lugedes tundus, et iga lugu jutustab ise lugu, siis lõpuks need lood siiski ühtisid seotud tegelaskujude kaudu. Sellepärast oli ka lugemine esialgu pisut keeruline – uut lugu alustades elasid sellele kaasa, kuni see sai näiliselt otsa… Kui neid lugusid oli juba mitu, siis tuli mõned korrad ka mälu värskendamiseks lehti tagasi keerata.

Tegemist on ühe perekonna saagaga, mis algab I maailmasõja päevil ja jõuab tänapäeva välja. Loo keskmes on juudiperekonnad, keda ajaloo sündmused on mõjutanud vast kõige rohkem. Nii ka selles loos ei ole olemata vangilaagrid, repressioonid, pagendused, orvuks jäämine, kuid sellest kõigest minnakse siiski vaid olnut nentivalt üle ja ajalugu on pigem toetav taust. „Rehbinderi efekt“ on raamat, mis lahkab rohkem inimsuhteid ja mõtteid - mida tuntakse, kuidas käitutakse mingis olukorras, kuidas kohanetakse riigikordadega, milliseid valikuid tehakse südamesunnil ja milliseid mõistuse toel ning armastus on alati kõrgemal kui usulised vaated ja ideoloogia. Selles loos olid tugevamad ja sihikindlamad just naised. Revolutsioon ja nõukogude võim sundis juudipered suurtest jõukatest häärberitest väikestesse toapugerikesse ning just naised olid need, kes suunasid ja aitasid oma valikutes kindlat sihti hoida. Üks valik oli ka emigreeruda.

Rehbinderi efekt on väga lai filosoofiline mõiste, […] keha tugevuse mitmekordne vähenemine ümbritseva keskkonna mõju tulemusel. Tuleb ainult keskkonda muuta ning sa võid üheainsa liigutusega, üheainsa tinapiisaga purustada ka kõige elastsema ja tugevama plaadi. Või saatuse. Või inimhinge. [….] olulist rolli etendab keha struktuur, puuduste olemasolu…. Sest üht inimest saab laimuga murda, aga teine sülitab selle peale… Tema südametunnistusel on teistsugune struktuur. Aga see jutt puudustest, see on kõige hirmsam. Sest igaühel on omad puudused ja nõrgad kohad, keegi armastab meeletult naist, teine last, aga veel keegi kardab rotte. Ja kui seda ette välja uurida, siis pole vaja teda pikalt üle kuulata või piinata, piisab temale roti põue pistmisest. Lk 131. Need laused ütlevadki kõik, selline efekt ei toimi ju mitte ainult selles raamatus, vaid elus üldse – oleme kõik erinevad oma tugevuses ja nõrkuses, heades ja halbades omadustes ning haavatavuses, sageli mõjutatavad mitte meist olevatest põhjustest ja  otsustest.

Kui välja arvata see mälu probleem, mis sundis lehti tagasi keerama, oli Rehbinderi efekt ladus ja haarav lugemine, mis värskendab ka ajaloolist mälu (alates revolutsioonist kuni Tšernobõli katastroofini ja väljarändeni).  Kuna küllalt pikka perioodi käsitletakse vaid 255. leheküljel, siis puuduvad siin pikad olustikukirjeldused, tundeavaldused, dialoogid. Pigem on kirjutatud fragmentaarselt ja lakooniliselt, detailidesse laskumata.  Raamatu lõpuosa muutus küll minu jaoks veidi seebilikuks – lihtsalt liiga palju uskumatuid kokkulangevusi. Kuid imesid võib ju sündida ka tegelikkuses, miks siis mitte ilukirjanduses. 

Kokkuvõtteks mulle see lugemine meeldis, neist lugudest õhkus  venelikku  hinge, patriotisimi ja olemist. Minu arvates saaks Rehbinderi efekti põhjal luua ühe tõeliselt korraliku  filmi, kus on kõik kohustuslikud Vene filmi elemendid  olemas: tellisseinad, trellid, raudteel kuhugi paremasse paika veerevad rongid, lõkkeõhtu romantika.

P.S Lugeda tuleks seda küll ühe jutiga, jääb ühtsem tervikpilt. 

Kirjastus: Varrak

255 lk