Katrin Johansoni
debüütromaan meeldis mulle väga. Seega oli päris loogiline valida Varraku
nimekirjast tema järgmine romaan, et järele kaeda, kas tema teine romaan jätab
esimesega analoogse mulje.
Katrin Johanson jätkab
oma esikromaaniga sama joont, selleski loos ei ole ühte ainsat kandvat
tegelast. Siin on neid tegelasi kolm: Rene, Martin ja Reesi, kes varieeruva
sagedusega, figureerivad selles loos. Renest, kes oli kooliajal pealtnäha
autistlike joontega poiss, arenes edukas IT-ettevõtja. Tema kooliaegseid
probleeme aitas lahendada Martin Ost, koolipsühholoog. Vaid Martin oli see, kes
oskas Rene olemust läbi näha ja ehk ka mõista. Aja
möödudes rollid vahetuvad ja Rene toetab elus veidi raskustesse sattunud
Martinit. Reesil on esimene noorus juba möödas, kuid teda märkab Rene ja neist
saab vaikival kokkuleppel paar. Sellesse suhtesse satub omamoodi kolmandaks ka
Martin. Nad kõik kolm saavad üksteiselt midagi, kes uusi teadmisi, kes
lohutust, kes head äraolemist, nooruse pikendust jne.
Raamat algab episoodidega
Rene lapsepõlvest, mida on vaid napilt paarkümmend lehte. Oleks lugenud
meelsasti rohkemgi täiesti tavapäratust laps Renest. Kuidagi väga ootamatult on
Rene juba täiskasvanu, kellel näiliselt probleeme pole (kui mitte pidada
probleemiks sageli vahelduvad naistuttavad). Kirjeldatud lapsepõlveosa võiks
vast olla selgitavaks taustaks Rene käitumisele täiskasvanud mehe eas. Martin Ostil polnud kahtlustki, et Rene pole
tegelikult raasugi autist. Ilma oskuseta ennast teise olukorda panna poleks
poiss suutnud juhtida oma väikseid lavastusi soovitud suunas. Jäi vaid
imestada, miks õppinud pedagoogid samastasid empaatiat üksnes kaastundega ning
jäid pimedaks asjaolu ees, et sadistki vajas võimet teise kannatusi aduda. Lk
18
Oma süžeelt on tegemist
küllalt lihtsakoelise looga - keegi armastab kedagi, see keegi täpselt ei
teagi, kas tema tunded on ikka samad ja tegelikult meeldib ta veel kolmandale
ka. Üsna põhjalikult harutatakse lahti kolme väga eriilmelist karakterit ja kõik kolm vaatavad
sügavalt enda sisse, juurdlevad oma elumõtte, eksistentsi ning käitumise üle. Ühesõnaga,
sügavalt psühholoogiline lugu, mis kätkeb endas kolme pealtnäha edukat, kuid üksildast
inimest.
Kui nüüd võrrelda käesolevat
romaani autori esimese romaaniga, siis millegipärast meeldis mulle esimene
rohkem. „Läbikäidavad toad“ oli kuidagi uudsem, originaalsem ja ootamatum.
Selle loo puhul on tugevamaks pooleks minu arvates psühholoogilisus, süžee ise on kohati veidi seebilikki (näiteks
Rene suhted Martin Osti tütrega).
Natuke nukra alatooniga
raamatu lugemine edeneb üsnagi kiiresti, lugu on eluline, Katrin Johanson hea sõnaseadja ning tundub, et
ka hea inimhingede lahti harutaja.
Oma lugemiselamusest kirjutab:
Kirjastus: Varrak
160 lk
No comments:
Post a Comment