Koidupalavik
Väga mõnus raamatu formaat ja
tagakaane lühike tutvustus olid ajendiks, miks valisin lugemiseks Peter
Gardos´i Koidupalaviku. Tegemist on autori
vanemate looga pärast Teist maailmasõda.
1945. aastal pärast sõja lõppu
saadeti erinevates kontsentratsioonilaagrites ellujäänud ungarlased Rootsi
taastuma ja ravile. Sinna sattus ka kahekümneviie aastane Miklos, kes põdes
tuberkuloosi, kellest oli alles vaid inimvare ja kellele oli arst öelnud, et
elada on kuni pool aastat. Miklos suhtub saadud informatsiooni rahulikult ja
kirjutab kirja 117-le noorele ungarlannale, kes samuti ravivad end Rootsi
haiglates. Kirjavahetus jääb püsima Liliga. Ka Lili tervis on üsna kriitilises seisus. Kahe
kuhtumisele määratud inimese vahel aga tekib säde ja tervis ei saanud
takistuseks armastusele. Raamatu lõpus selgub, et need kaks paljukannatanud noort
elasid tegelikult kõrge eani.
See raamat ongi tugeva tahtejõu-,
enesesisenduse- ja julgusesegune romantiline lugu. Sõja koledused on ka kusagil
mälusopis alles, kuid need on siiski möödanik ja ettepoole vaadatakse lootusrikkalt
ning pigem rõõmsalt. Teemana tuleb siin esile ka usuküsimus. Kuna juudi rahvus
taheti sõja ajal täielikult hävitada, siis tekib ka Mikloses ja Lilis soov lahti
öelda juutlusest. Samuti on siin teemaks sotsialistlikud maailmavaated, mida
aitas propageerida Nõukogude Liidu võit Saksamaa üle.
Lihtne, ladus tekst ja armsad
väikesed kirjakesed teevad selle lugemise väga mõnusaks. Tekstist õhkub sügavat
austust oma vanemate vastu ja on väga tore, kui
sellised positiivse sõnumiga lood ka kirja saavad.
Veel on lugenud:
Kirjastus: Tallinna Raamatukirjastus, 263 lk.
No comments:
Post a Comment