Saatuslik merereis

Lone Theilsi „Saatuslik merereis“ on autori debüütromaan, mis on kirjutatud inspireerituna päriselt toimunud sündmustest. Raamatu annotatsioon tõotab põnevust ja sellega oli lugemisvalik otsustatud. Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.

Taani ajalehe korrespondent Nora ostab ühest Inglismaa tränipoest kasutatud kohvri, millest leiab vanad fotod. Ühel neist kujutatud tüdrukud ja Taanikeelne tekst seostuvad tema mälus olemasolevate piltidega ning uudishimulik naine otsustab asja põhjalikult uurida.  Selgub, et naise vaist ei ole teda petnud ja ta hakkab lahti harutama aastakümnete tagust, juba unustuste hõlma vajunud lugu, mil Inglise laevalt kadusid jäljetult kaks Taani tüdrukut.

Selles loos on uurijaks pühendunud ajakirjanik, kelle eesmärgiks on küll teha lugu, kuid see ei näi olevat primaarne. Pigem presenteeritakse siin naist(ajakirjanikku), kes on analüüsiv, uudishimulik, julge ning osav. Koostöö politseiga on täiesti aktsepteeritud ja põhimõtteliselt täiesti toimiv, kuid mingid väikesed nüansid jätab ajakirjanik-uurija ka enda teada, ja tegelikult näidatakse siin naist visama ning sihikindlamana kui uurijaid, sest just naine otsustab lahti sõlmida ka pealtnäha looga mitteseotud niidiotsad. Vaist on tal hea ja eesmärgini jõudmiseks tuleb rabeleda kõvasti, kaasa arvatud võidelda elu ja surma peale . Siiski olid mõned seigad, mis minu arvates jäid kuidagi poolikuks, näiteks keegi sõitis autoga, ilma et oleks pidurdanud, otsa mehele, kellel esmapilgul ei näinud erilist seost looga olevat, kuid ilmselgelt pidi temagi seotud olema. See otsasõit jäigi n.ö ühekordseks faktiks, milleni enam kordagi tagasi ei tuldud ja lõpplahendusega ka ei seostunud (või jätsin midagi lugedes tähele panemata). 

Tegemist on väga põneva lugemisega,  mis kruvib pinget üles kuni lõpuni, vaatamata sellele, et arvatav mõrvar näib juba teada olevat raamatu esimeses pooles. Põhimõtteliselt nii ta ju ongi, kuid see on ainult nähtav osa, seega üllatusi jagub.  Võin vaid vihjena öelda, et Hannibal Lecter filmist „Voonakeste vaikimine“ on sama jube, kui raamatus kirjeldatud seigad selle loo psühhopaadist sarimõrvariga. Seda vastikum on mõelda, et mingi osa sellest loost on väidetavalt ka tegelikult toimunud. 

Tasakaalustamaks kriminaalset lugu, hargneb ka peategelase kohmakavõitu armastuslugu. Visa ajakirjanik on pigem tugevam ja motiveeritum tööasjades kui isiklikus elus. Uhkus ja eelarvamused näivad armastusest tugevamad. Aga raamatu lõppedes laheneb seegi osa.  Tasakaalu pakub ka muusika. Näib, et autor on Pink Floydi ja Deep Purple austaja, sest nimetatud esitajad ja veel mõned teisedki, kuuluvad uurija päevarepertuaari.

Mõtlemisainet võiks pakkuda kadunud inimesed, keegi ju armastas neid kunagi, või kas ikka armastas ?! On inimesi, kes on kerge saak sisenemaks „kadunud inimeste maailma“. 

Kokkuvõtteks on "Saatuslik merereis" tempokas ja hoogne lugemine, üsna tüüpiline põnevik.

Kui püüda kogu jõust mitte tiigrile mõelda, siis on see juba eos luhtunud. Lk 95

Kirjastus: Varrak

358 lk