Tõde ja õigus

Tegelikult oli mul juba möödunud, Tammsaare „Tõe ja õiguse“ aastal plaanis taas see eesti kirjanduse  ja kultuuri tüvitekst läbi lugeda, aga läks nagu läks. Esimene lugemine oli kooliajal, kohustusliku kirjanduse raames.  Mõistagi nüüd, …. aastaid hiljem, lugesin kindlasti veidi teise tundega kui keskkooli ajal. Siiski  mäletan, et ka toona mulle „Tõde ja õigus“ meeldis, eriti mõte „tee tööd ja näe vaeva“, kusjuures see mõte iseenesest meeldib tänini. Samas on oluline osa selleaegsest elust väga kaugeks jäänud, alustades sellest, et paljud mõisted ei ole enam tuttavad ning lõpetades sellega, et meie käitumine ja mõttemallid on ka muutunud. Aeg viib meid rohkem kui sajandivanusest tõest ja õigusest järjest kaugemale. Töö ja vaev on  rahuldust pakkuvad vaatepildid, kuid vaid teatud piirideni.

„Tõe ja õiguse“ Andrese tööarmastusel piire polnud. Tema tegi tööd ja unistas sellest, kuidas koht edeneb, kari kasvab, kambrid suurenevad… Unistas sellest, et ühel päeval tulevad rõõm ja õnn tema õuele, sest Vargamäe on valmis saanud. Sellist päeva aga ei tulnud. Ühelt maalt jäid uued kambrid kitsaks, kraavid madalaks, salved väikeseks. Mõnel hetkel tundis ta kindlasti rõõmu ja rahulolu, kuid suurt ja sügavat õnne siiski ei kogenud. Selleks et rõõmu tunda, peab olema aega. Aga aega ei olnud, kuna tööd vajasid tegemist ja kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemel igapäevased teod lk 33. Ometigi soovis Andres, et rõõmu oleks rohkem, mis sellest, et ta ise oli üsna sageli rõõmurikkuja. Nagu lõputu ring.

Nii et täna ma lugesin „Tõest ja õigusest“ välja palju arutut töörühmamist, vähest rõõmu, rohket vägivalda kaasa arvatud koduvägivald, tühja kemplemist, mõttetut praalimist. Ka toonased lapsevembud olid vempudest väga kaugel. Kui ninast on veri väljas, või oma lemmikkassile söödetakse meelega linnupoegi, siis vempu seal ei näi olevat.

Seega oli „Tõde ja õigus“ minu jaoks  üsna rõõmuvaene romaan, kuid samas oli seda lugeda ladus, loetut seedida lihtne, ja eks laias laastus meie eestlased oleme sellised tänini – visad ja töökad ning ajame iga üks oma ajaga kaasnevat tõde ja õigust taga.

Tammsaare loodud mõtteterad on jätkuvalt tõetruud:

Parem olla hädaga perenaine kui hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse.

Varandus seisab tõele lähemal kui vaesus.

Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel omalt põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud.

Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole.

Möödunud õnn on surnud õnn.

Lugemise väljakutse 10. teema:  raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.