Kaev

Catherine Chanteri  debüütromaani „Kaev“ annotatsioon oli nii veenev, et lugemisotsus sündis kiiresti. Samas lugemine ise nii hõlpsasti enam ei läinud. Vahepeal tekkis isegi tunne, et jätan pooleli, sest raske oli selle mõttevooga kaasa minna. Siiski pooleli jätta ka ei saanud - mingi pinge oli selles ikkagi olemas ja müsteerium vajas ka lahendamist.

Lühidalt sisust: Kauaaegne abielupaar jätab oma senise elu ja kolib Kaevule, tallu, mis võlub neid esimesest hetkest ja mis näib neile pakkuvat kõike. Seda enam, et Ruth vajab uut algust ja Mark minevikupainest vabanemist ning tütrepoeg Lucien vajab kodusoojust. Aga kogu Inglismaad vaevab põud, inimesed on totaalses veenäljas, vaid Kaev on nagu roheline oaas, kus kõik rohetab ja õitseb. Keset seda küllust satuvad Mark ja Ruth kadeduse ja vihkamise küüsi. …meie elu on siin üksjagu põrgulik, me oleme siin lõksus, seltskonda pole, kõik ümberringi vihkavad meid ja meie pingutame äraelamise nimel lk 116.  Interneti õelad kommentaarid ja ümberkaudsete surve loob tunde, et neile on kogu maailm selja keeranud. Süveneb ka Ruthi üksildustunne ja kui talu lähedale saabuvad Jeeriku Roosi nime kandvad usuõed, näivad nemad Ruthile need õiged, kellele toetuda. Jeeriku Roosi ideede kohaselt on mehed kõige kurja juureks ning nad asusid Ruthi abielu õõnestama. Selle muudab lihtsamaks minevikus Marki kappi sattunud luukere. Ka 5 aastane tütrepoeg Lucien on meessoost, seega soovimatu tegelane. Ühel päeval Lucieni enam pole.

Lugu jutustatakse minevik vaheldumisi tänapäevaga, kus neist viimasel on Ruth juba pideva jälgimise all ja oma kodutalus kriminaalkaristust kandmas, vastuseid juhtunule otsimas. Nii et selles raamatus on väga palju arutlemist, enese sisse vaatamist ja analüüsi. Ruth oli minu arvates tüüpiline skisofreenik, kelles elas veel teine isik - Hääl. Haige inimesena pani ta lootused välisele, s.t Jeeriku Roosile, kes oskasid haiget inimest lootusetus olukorras ära kasutada.  Kahtlusalused on aga kõik Kaevulised ning raske on eristada, kes võiks olla juhtunu põhjustaja.

Sama raske on "Kaevu" ka žanriliselt määratleda. Mingis mõttes tundus ta ulmekas, sest ühes paigas olev küllus ja ülejäänud riigi põuasus on kuidagi ulmeline. Siis on siin suhtedraama sugemeid, sest suhted annavad suuna käitumistele. Samas on ka krimi süžee olemas, sest leitud on laip, mis võib olla on mõrva tagajärg.

Minul oli "Kaevu" üsna keeruline lugeda vaatamata sellele, et ta ei olnud sugugi igavalt kirjutatud, -  laused olid pikad ja paljuütlevad, minevik ja tänapäev vaheldusid kuidagi kaootiliselt ning raske oli aru saada, millise ajajärguga tegemist on (see vajas ka aeg-ajalt ülelugemist ja tagasivaatamist).  Samas mõtteainet selles loos oli palju, tegelaskujud olid erilised ning oma poeetiline ilu, võlu ja valu on selles loos olemas küll. Tiina Sildre kaanekujundus on ka väga ilus.

Kirjastus: Eesti Raamat

350 lk.

Lugemise väljakutse 52. teema: raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas.

 Veel on lugenud: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2017/03/13/catherine-chanter-kaev/