Imeliste sündmuste aasta

Sarah Winmani esimest romaani „Kui jumal oli jänes“ lugesin aastaid tagasi ja mälestused loetust on head, seega tundus õige lugeda läbi ka tema teine - „Imeliste sündmuste aasta“ .

Raamatu sündmustik viib aastasse 1947, sõda on möödas, kuid haavad möödunust on veel värsked. 90-aastane Marvellous elab oma Vankris ja ootab – ei oota surma, vaid midagi seletamatut, mida sisemine eelaimdus temas tekitanud on. Freddy Drake on noor sõdur, kelle valduses on sureva, peaaegu tundmatu võitluskaaslase kiri, mille too palus viia Cornwallis elavale isale. Freddy teekond kirja adressaadini on aga vaevaline ning pärast mõningaid üleelamisi satub ta rannale, Marvellouse ukse ette, kust naine ta üles korjab ning oma hoole alla võtab. Algab ebatavaline sõprus. Need kaks: vana naine ja noor mees, on üksteisele vajalikud. Lõpuks selgub, et nad on lähedasemad, kui oleks eales osanud arvata.

Nagu ikka, eakas vaatab möödunud elule tagasi, noor vaataks pigem edasi, kuid temagi elus on traagikat olnud küllaga, nii et mineviku mälupildid elavduvad temaski. Seega siseneb kummagi tegelase lugudesse veel teisigi tegelasi, selliseid tugevaid mõjutajaid, saatuse kujundajaid. Marvellous kõneleb elukogenuna oma minevikust rahulikult ja olnut nentivalt, Freddy on alati valmis teda kuulama ning naine valmis tundma heameelt, et teda kuulati.

„Imeliste sündmuste aasta“ on raamat ebatavalisest, peaaegu isetust sõprusest, õigemini sellest ainsast õlekõrrest, millest kinni haarata, kui kedagi teist ei ole silmapiiril, või on see silmapiir sügavalt seotud vaid minevikuga. Ning lisaks ka sellest, et me ei pruugi üksteisele olla need, kes me arvame end olevat, ka siis kui me usume unistavat ühtemoodi. Ja kõige rohkem vast ootusest, usust ja lootusest, et kõik saab korda ja homme on parem kui varem. /Marvellous oskab imehästi oodata heade asjade saabumist oma ellu lk 11/ Nii et kes põnevust otsib, siis siit seda ei leia, pigem vaadatakse elule tagasi ja kulgetakse ajas.

Minu jaoks oli see raske raamat, eriti algus, millega mõte sugugi ei haakinud. Edasi läks küll paremaks. Siiski kogu loodud olustik: palju vett, väga vana naine, sõjast räsitud mees, mineviku taak, lõid sünge üldpildi. Kuigi vana naine oli pigem õnnelik naine ning meeski meelestatud pigem lootustandvalt. Raskesti haaratavaks muutis loetu ka kirjapilt - dialoogid lahustusid teksti ära ning tegelaste mõttekäigud kohati segunesid, nii et keeruline oli jälgida, kes parasjagu mõtleb. Igast mõttekäigust ei saanud ma ilmselt ka aru ning minu arvates kadus lugu ise omapäraste mõttekäikude vahele ära.  

Samas kirjeldused on kaunilt poeetilised,  etteaimamatud ja filosoofilised. Nii et  igatsus, ilu ja ka spirituaalsus olid raamatus olemas. Oluline osa selles loos oli kindlasti jõel, merel: vesi annab ja võtab, vesi kannab mälestusi, vesi peidab ja varjab, aitab elada.

Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.

Mõned silmajäänud mõttekäigud:

Ma olen elus kolm korda armastanud. Mõtlesin, et sellest piisab, kuid tagasi mõeldes arvan, et küllap oleks rohkemalegi ruumi jätkunud. Ma olen näinud, kuidas elu venib nagu üsk, et armastust ära mahutada lk 163.

Häbi jääb ikka häbiks, ükskõik kui palju lõhnaõli sellele peale pritsid. Lk 77

(…) armastus on nagu pärm, mis vajab kerkimiseks aega. (…) armastus on nagu meri, ilus ja ohtlik küll, kuid ta ihkas seda tundma õppida lk 262

Lugemise väljakutse 3. teema: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.

317 lk