Dora, Dora
Seekord viisid raamaturajad mind
taas sõjateemale ja lugesin Heidi Köngäsi viiendat, kuid esimest eesti keelde
tõlgitud romaani „Dora, Dora“. Raamat valiti Soome olulisema kirjandusauhinna
Finlandia nominendiks.
„Dora, Dora“ sündmustik toimub
1943. aasta talvel, Lapimaal. Saksamaa relvastusminister ja peaarhitekt Albert
Speer sõidab Soome, et külastada Jäämere ääres asuvat kõige põhjapoolsemat Petsamo
sõjaväebaasi ja niklikaevandust. Reisikaaslasteks on omapärane seltskond:
mustkunstnik, isiklik sekretär, viiulikunstnik ja soomlasest tõlk. Speer on
olnud siiani Hitleri suur soosik, kuid viimasel ajal on hr Führer teda eiranud,
ning Speer on murelik. Põhja-Soome niklivarud võiksid loodetavasti Hilteri
meeleolu ja Speeri endise staatuse taastada. Teekond on pikk ja kliimaolud harjumatult
karmid ning ühte seltskonda sattunud erinevate ülesannetega inimesed peavad
hakkama saama ka üksteisega.
Kirjanik on andnud igale
kaaskondlasele oma hääle ehk siis kõnelevadki kõik teel olijad – Speer ja tema
saatjad. Pikk teekond laseb mõlgutada omi mõtteid. Ja mõelda on igal neist
küllaga. Kõigil on minevik ja hetke roll ning teel olemine paneb nii mõnegi
jaoks sõda pisut teises valguses nägema. Kuid siiski tahab neist igaüks pääseda
nii puhta ja puutumatuna kui võimalik, täites oma ülesannet selle sisusse
sügavalt süüvimata. Mõni neist küll
taipab, et vangilaagrid, inimestelt väärikuse võtmine ei ole õige, kuid oma
enese heaolu on kõrgemal ja lisaks võib ju kergendatult ohata: see seal ei ole
mina. Fanatism sünnitab fanatismi ning vaigistab kõik kaasatundmise ja
tegelikkuse hindamise alged. Hitler
kõrvaldas häbi meie elust, ta näitas meile kätte terve, tõelise viisi olemas
olla. Kõiki vajati, meid kõiki, kelle soontes voolas puhas aaria veri lk
143-144. Hitler tõstis meid meie eneste silmis, ta pani meid uskuma, et oleme
teistest ülemal, teatud härrasrahvas lk 152.
Kirjanik on teinud ära suure töö,
uurinud tausta ja on osanud pugeda nii Speeri kui Hitleri pähe. Ise on autor
öelnud, et tegelik on vaid Speeri tegelaskuju ja tõeline on ka Lapimaa
külastamise fakt. Siiski ei näi siin miski olevat väljamõeldis. Kes Lapimaad on
külastanud, neile on tuttavad kohanimed, loodusekirjeldused ja olustik. Kuigi see raamat on Speerist, siis sama palju
on see raamat ka Soome osast Teises maailmasõjas. Kirjelduste kaudu tuleb
esile, kuidas mõjutas ja puudutas otseselt pidamata sõda kõige tavalisemaid
inimesi, kes olid sunnitud siiski kokku puutuma loomastunud sõduritega, nägema
sõjavangide väärikuse võtmist, taluma puudust ja ebainimlikkust.
Sisult oli „Dora, Dora“ õudne
raamat, sest kõik sõjakoledused ja sõjaroimari mõttemustrid joonistusid siin
selgelt välja. Kaasaarvatud arvamine, et vangid on ise oma saatuses süüdi. Sellegipoolest
on raamat väga kergelt loetav, hästi komponeeritud ning jäägitult haarav. Tekst
on lausa lummav, mõttekäigud huvitavad ja kaunilt poeetilised, nii et elasin mitmed
päevad pärast lugemist selle raamatu mõjuväljas ning lugesin ja uurisin veel lisaks
Albert Speeri kohta.
Kui mõelda, et raamat oli ilus ja
õudne ühteaegu, siis minu jaoks jäi peale teksti ilu ja lugemisest saadud
elamus, kuid väga õrnatundelistele ja neile kellele sõjaromaanid ei meeldi, ei
soovitaks.
Ega siin maailmas paljust muust ei räägita kui armastusest ja tapmisest,
neist kahest. Eluga välja tuled vaid ühest, või peaks ütlema, et surra võib
mõlemasse lk 28.
Ta on siid, samet ja rihmadega kingad, ja ma võtaks ta omaks, kui oleks
võimu nagu on vaim (…) lk 168
Kirjastus: Varrak
279 lk
Lugemise väljakutse 12. teema: raamat,
mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.
Veel on lugenud:
No comments:
Post a Comment