Valgekihv

Jack Londoni „Valgekihv“ oli nõukaajal väga populaarne raamat, tänapäeval seisab ta pigem nukralt riiulis. Minu loetud eksemplar on ilmunud 1956. aastal sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ja on päris korralikult kapsaks loetud. Seega on sellel raamatul möödunud aegade hõngu mitmes mõttes: teda on puutunud teadmata arv käsi; ta on kirjutatud rohkem kui sajand tagasi; ning lugu ise on kantud tolleaegsest vaimust.  Lisandväärtus sellele raamatule on järelsõna, mis räägib üsna pikalt ja põhjalikult autori seiklusrikkast eluteest.

Talved on huntidele Alaskal rasked - külm, toidupuudus, karjasisene olelusvõitlus. Ellu jäävad tugevamad. Valgekihv sündis looduse rüppe hundist isa ja hunt-koerast ema järglasena.  Läheb aga nii, et nälg näpistab ning emas ärkavad mälestused viivad neid taas inimeste rüppe. Inimesel on aga koera kasvatamisega alati mingi mõte. Valgekihv kasvab ja hakkab neid inimesest tulenevaid rolle täitma. Kuid kõik inimesed, kellega tal tuleb kokku puutuda, ei ole head ning Valgekihva kujundatakse just mitte kõige parematel eesmärkidel.

Valgekihv on ühe hundi, kelles on tibakene koeraverd, kasvamise-arenemise ja elamise lugu. Alguses oli Valgekihv sõbralik hundikutsikas, kes paterdas pesapaiga ümbruses ja ajas omi hundiasju. Tema teadis vaid eluseadust: söö või lase end süüa lk 69. Indiaanlaste juures elades kujundas teda inimese tahtmine (Inimloomad olid ilmselt ja paratamatult jumalad lk 82.) ning koertekari, kes suhtusid tulnukasse vaenulikult. Valgekihvast sai endassetõmbunud ja kuri loom. Seda märkas võitluskoerte pidaja, kes süvendas peksuga Valgekihvas tigedust veelgi (Nüüd sai temast kõige olemasoleva vaenlane lk 135). Õnneks oli olemas ka üks hea tegelane, kes päästis Valgekihva ning kujundas temast südamliku ning äärmiselt ustava koera. Valgakihv mõistab, et jumalal ja jumalal on vahe ning et jumala omamine tähendab teenimist lk 108.

Kirjanik näitab, mil määral ja kuidas areneb välistingimuste mõjul koera-hundi iseloom, kui palju mõjutab inimene koera iseloomu kujunemist ning mil määral säilib geneetilist looduse kutset. Kõiki tundeid, mis valdavad nimikangelast,  kirjeldatakse üsna üksikasjalikult. Siiski ei ole siin jutustajaks koer, vaid kolmas isik. Seega minu arvates on „Valgekihv“ üsna õpetlik raamat, sest väga hästi on siin kirjeldatud, kuidas toimivad hundiseadused ja kuidas toimivad inimesest tulenevad seadused koera jaoks.  

Selles raamatus on palju erinevaid emotsioone, k.a loomadevahelist vaenu ja vihkamist, kuid siiski on helgeid ja ilusaid hetki ka. Loomalood panevad alati kaasa tundma, nii et mõni pisar võib samuti poetuda. Kuid lõpp on hea ja lõpuks tõuseb Valgekihv ka inimese jaoks jumalikumasse staatusesse. Minule mõjus see lugemine küll nii, et oma kutsu heameele mõminat kuulan ja pai teen ka hoopis teise tundega. 

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus

210 lk

Lugemise väljakutse  49. teema: raamat Eesti Riikliku Kirjastuse  sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.