Jääminek

Kasari luhad on täiesti tuttavad paigad ja Mathura alias Margus Lattik on selle paiga oma raamatusse kirjutanud. Autor ise ütleb, et see on üks pikaks läinud luuletus.   

Kasari on üksildane paik, seda eriti talvel. Suvel ärkab see kant rohkem elule, saabuvad linnud ja linnuhuvilised annavad uue lootuse ja uue hingamise. Kui aga läheneb taas talv, muutuvad teed läbimatuks ja loodus kontrollib sealset elu. Aastaaegade võimuses on ka Manivald, üksildane vana mees, kes on ainsana elama jäänud sinna inimestest mahajäetud kanti. Kõik teised on läinud. Vaid harjumuspärased rutiinsed tegevused aitavad tal elus püsida. Siiski, mõte rändab juba ammulahkunud lähedaste juures nagu valmistuks ka ise minekuks. Kunagi olnud rutt on asendunud eluga, mil aega on küll, kui ainult see tahe tugevam oleks.

See raamat on poeetiline, ilus ja kurb. Kasari loodusekirjeldused on väga kaunid, vana mehe meeleseisund pigem sügiseselt nukker: ka rändlinnud lendavad lõunasse, aga mina pean siin üksinda oodates olema terved pikad kuud, kuni tuleb taas kord jääminek ja…

Üksindus on lihtne, kui sellest sai argipäev – kui ei paistnud mingit igatsust või vabakspääsu. Kui päevad möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus  otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust. Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks lk 54

 Kirjastus: Allikaäärne

94 lk

Lugemiseväljakutse 29. teema: raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.