Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda

Mihkel Raua „Musta pori näkku“ on mul siiani lugemata, kuid nüüd tema eneseabi raamatu ilmudes tundsin, et seda ma vahele ei jäta. Kusjuures raamatu pealkiri on nii pikk, et pigem see jääbki "Raua eneseabi" raamatu nime kandma.

Seda, et Mihkel on sõnade seadmise peale mihkel, selles ei kahtle ilmselt keegi – ka geenide jõud on seal taga. Kuid peale selle on ta väga loogiline, terava pilguga, tähelepanelik ja selgete mõtetega, nii et pigem mõjub see raamat abistavalt. Miks nii? Sest selles raamatus on inimlikkuse mõõde sees, autor ise paneb ennast tanki, kisub end rahva ees paljaks, paljastades inimlikud nõrkused ja isegi piinlikud seigad. Läbi enda isiku toob ta näiteid olukordadest otse elust: kuidas ta kardab lennata, mille ees tunneb veel hirmu, milliseid diile teeb oma Liinaga, kuidas planeerib päeva, mida mingites olukordades mõtleb, mida ütleb, millistesse ämbritesse on astunud jne. See kõik on kirja pandud raualiku laia žesti, hoo ja robustsevõitu otsekohesusega, ilma piirava tsensuurita. Kusjuures tema piiip-piip kohad tekstis ei olnud isegi häirivad, vaid need lihtsalt käivad Mihkel Rauaga kokku, kuuluvad tema oleku juurde. Nii nagu eneseiroonilisuski.

Mihkel Rauda kas armastatakse või vihatakse, ükskõikseks ei jäta ta ilmselt kedagi. Nii et kui need vihkajad selle raamatu läbi loevad võivad nad oma poolused vahetada küll.

Kokkuvõttes: mulle meeldis, vahelduseks, meelelahutuseks väga hea. Naerda sai ka.

Kui meie kodu teile ei meeldi, mine KUMU-sse. Lk 251

Pitsat suudab süüa igaüks, seda mitte süüa suudavad vähesed lk 269