Andestada saab alati

Mäletan et väga hea leid oli Anne Ragde triloogia „Berliini paplid“, „Erakvähid“ ja „Rohelised aasad“, seega olin meeldivalt üllatunud, kui ilmus neile järg ning triloogiast sai tetraloogia. Selgub, et selle perekonna saaga põhjal on valminud ka Norras populaarne telesari.  Triloogia lugemisest on küll möödunud aastaid, kuid imekiiresti elavdusid mälus nende raamatute tegevused, tegelased ja emotsioonid.

Sellel triloogial on olemas kõik need omadused, mis teevad lugemise väga nauditavaks: kirge, põnevust, suuri saladusi, paljastusi, konflikte, pere arengut läbi aja.  Neljas raamat jätkab juba tuttavate Erlendi ja Raasukese, Margido ja Torunniga. Erlendi kummaline pere täienes kolme lapse võrra ja elu on imeline, kuid elukaaslase terviseprobleem paneb mõtlema elukorralduses muutuste tegemisele. Margido saab aru, et on ajale jalgu jäänud ning tema matusebüroo enam selliselt tegutseda ei saa. Torunn lahkab oma suhteid koerakasvatajast elukaaslasega ning jõuab järeldusele, et samamoodi jätkata on vale. Nii et terve pere on muutuste lainel.

Triloogia lõppes segaste suhetega, selles raamatus püütakse neid uuesti kokku lappida. Vaadatakse üle elu põhiväärtused ning jõutakse arusaamisele, et oma särk on ikka ihule ligemal ehk teisisõnu, kellele siis ikka toetuda, kui mitte omadele. Leitakse võimalus üksteisele andestada ning osatakse taas aktsepteerida ja  rõõmustadagi üksteise erisuse ja olemasolu üle. Üksteist kombatakse aegamisi, samm haaval tuleb ka leppimine ja lõpuks ka rohkem kui ainult leppimine.

Lugeda oli seda raamatut üsna hea, kuid siiski muutus kohati imalaks ja kordavaks. Eriti algus ja Erlendi perekonna osa. Raamatu teine pool pühendub rohkem Torunnile, ja see meeldis mulle juba enam. Ühe keskealise naise otsingud ja otsusekindlus ning tema taluellu taas sisseseadmine ning argitoimetuste kirjeldamine mõjub kuidagi eriliselt teraapiliselt ja innustavalt.  

Raamatule on  oodata veel järge, sest viies osa pidavat kirjutamisel olema. Sellisel juhul võib see tulla nagu üks lõputu Õnne 13, mida küll kirud, aga ikka sätid end igal laupäeva õhtul vaatama. Ilmselgelt siis, kui ühte asja saab liiga palju, kaotab see oma erilisuse ja uudsuse ootuse, kuid uudishimu jääb. Ja just see neljas osa oligi selline – ei midagi erilist, aga siiski tore lugemine. 

Lugemise väljakutse 28. teema: raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Põhjamaade romaan".