Meie vennaga

 

 Saaga-tüüpi raamatud on kogu aeg minu meepotike olnud ja ega siis Karin Smirnoffi “Meie vennaga” erand ei ole.

Jana Kippo naaseb kodutallu venna juurde üsna ebaselgete plaanidega. Kuid tuttavad seinad, armastus oma kaksikvenna vastu, mälestused ja muud ootamatud pöörded toovad naisesse selguse – ta tahab jääda. Töö koduhooldajana viib teda kokku vanade tuttavatega, nüüd juba eakate abivajajatega. Kuid see ei olegi peamine selles loos. Peamine on Jana ise, tema suhted, enesekindlus, haavatavus…

See raamat kõneleb elu viletsamast poolest: koduvägivallast, korduvatest mustritest, sõltuvusest, vagaduse petlikust palest ning muidugi ka armastusest. Tekst raamatus on väga omamoodi: nimed on väikeste tähtedega ja kokku kirjutatud, kirjavahemärke ei esine peale punkti mitte ühtegi, laused on lühikesed ja kirjeldusi väga vähe.  Hästi filmilik lugu, mis haarab ülihästi endasse ja millele elasin südamest kaasa. Tegelikult ei oska neid tundeid, mis lugedes tekkisid sõnadesse pannagi. Meie heaolu maailmas, kus kõik peab näima hea ja ilus, on sellise haavatava poole lugu väga mõtlemapanev. Ma ei osanud kuidagi suhestuda või õigemini, raske oli mõista Jana Kippo käitumist. Naine tundus igati hea ja tore, aga see klammerdumine, ühed ja samad ämbrid, mille sees kolistada. Miks sa tallud samu radu, kas möödunud suhted ei õpetanud sulle midagi, võiks küsida. Siiski jäi mingi tunne ka selles suhtes, et võib olla ongi nii õige ?!

Igatahes oli see üks väga hea leid ja ootan suure huviga saaga jätku.

Ma mõtlesin miks küll mind tõmbavad temasugused ja mitte stefanitüüpi mehed. Selle peale vastasid apostlikud prohvetid jeesus ja maarja et mul pole valikut. Mis tähendab pole valikut ütlesin mina ja nemad vastasid et minu elu on juba üldjoontes visandatud ja et inimestel kes minu teele satuvad on üks eesmärk. Lk 134

Kirjastus: Eesti Raamat, 2021

320 lk