Mul on hea meel, et ema ära suri

 

Jeannette McCurdy „Mul on hea meel, et ema ära suri“

Tõlkis Hanna-Leana Kuus

Kirjastus: Varrak, 2024

326 lk

Juba 6. eluaastast oli selge, et Jeannettest peab saama näitleja. Ema panustas sellesse ideesse kogu oma läbilöögivõime, aja ja kire. Ühtepidi lõi ta ju tüdruku ellu võimaluse ja andis tulevikuks teatud kindluse, kuid teisalt olid selle surumise tagajärjed just mitte meeldivad. Jeanette hakkavad painama juba üsna noores eas ärevushäired, anoreksia, buliimia.

Seekord oli lugemisel Jeannette McCurdy autobiograafiline lugu. Pealkirjad on tõmbenumbrid, magnet lugemishuvi äratamiseks. „Mul on hea meel, et ema ära suri“ kõlab kohutavalt, samas ausalt.  Sellist ema nagu Jeannettil, võib võrrelda looduskatastroofiga, kes laastades teeb oma töö ja asemele jäävad varemed, mida ajajooksul saab üles ehitada, kui hästi läheb. Jeannette ema tegi kõike seda, mida  emad reeglina ei tee. On ju pea täiskasvanut inimest dušši all pesta, tema intiimosi kontrollida, e-kirju kontrollida, välimust kujundada, kindlasti rohkem kui liig. See on haiglaslikult perversne. Lausa kuritegelik oli ahvatleda last saledama piha nimel vähem sööma. Tüdruku vaimne tasakaal ning ka tervis said just nartsissistliku ema algatuste toel rikutud. Nii et hästi aus raamat just tunnete kirjeldamisel, mil Jeannette idealiseerib oma lapseea tundeid ning kirjeldab hilisema ea hingehaavasid ning püüdlust parandamise poole. Paranemine ei ole siiski lihtne tulema - ema vari hakkab aegade jooksul peakohalt kaduma, kuid hirmud on Jeannette hinge taotud tugevama õigusega ning kõik need kapsalehega tõtt vaatamised, näppude kurku ajamised ja enesesüüdistamine on tugevalt kinnistunud.  Kummaline on ka see, et olgu see ema milline tahes, lapse armastus on siiski tingimusteta.

Valus raamat, aga väga vajalik!

Mu eluülesanne on olnud teha ema rõõmsaks, olla see, kes ta tahab, et ma oleksin. Aga kui ema enam pole, kes siis mina peaksin olema?

Täiskasvanute valelik elu

 

Elena Ferrante „Täiskasvanute valelik elu“

Itaalia keelest tõlkis Tiina Randviir

Kirjastus: Varrak, 2024

280 lk

Giovanna kuuleb pealt, kuidas tema isa avaldab emale arvamust, et tütar hakkab üha enam muutuma tädi Vittoria nägu. Aga milline tädi on, kas ta on inetu? See tüdruk jääb tüdrukut vaevama, ei ole ju ta kursis oma isapoolsete sugulastega. Selgub, et need juured on pärit vaesest Napolist ning elu seal ei kulge rikkama linnaosaga ühes rütmis.

Nagu oma varasemas loomingus jälgib Ferrante siingi ühe tüdruku arengut ja kujunemist erineva varalise võimu taustal. Kuidas käituvad inimesed rikkas Napolis ja kuidas vaeses - päritolu määrab suuresti sinu staatuse. Sellise teadmise keskel tekib kasvueas tüdruku hinges segadus ning kahe selle vastandliku maailmaga toimetuleku ja tõlgendamise tagajärjel sünnivad need otsused, mis näivad tüdrukule parimad.

Ferrante on ilmselgelt läbinisti äratuntav oma kirjutamise stiili poolest. Tema teksti on nauditav lugeda, sest see atmosfäär, mille ta loob, on ainuomaselt ferrantelik. Ta oskab inimhinge hästi lugeda ja lahti seletada. Lugedes tajud seda Napolit, kus ma ju tegelikult käinud ei ole, ikkagi nagu päriselt, sest need hääled, lõhnad, kogu see temperament on kirja pandud nii, et neid on tõepoolest tunda.  Teismelise probleemid välimuse ja seksuaalsuse teemadel ning vanematega suhtlemisel on edastatud nii, et need ei alaväärista mitte kuidagi noorust ja neid pealtnäha trotslikke otsuseid. Kuna Giovanna on suur lugeja, siis minu arvates kõlab see raamat natuke nagu lugemise propageerija -  lugemine teeb targaks. Luges ta ju lisaks enda huvile selleks, et poisile meeldida , et tal oleks jututeemasid ja et ta näiks targemana.

Igatahes sai seegi raamat liiga kiiresti otsa, tahtnuks olla selles Napoli-elu rütmis veel ja veel J

….surnud on nagu katkised asjad, näiteks televiisor, raadio, mikser, ja kõige parem on neid meenutada nii, nagu nad olid tervena, sest ainus vastuvõetav hauakamber on mälestus lk 57

…koledad asjad, millest sa kellelegi ei räägi, muutuvad koerteks, kes öösiti pead närivad, kui sa magad lk 97

 

Poiss triibulises pidžaamas

 

John Boyne „Poiss triibulises pidžaamas“

Inglise keelset tõlkis Triin Tael

Kirjastus: Helios, 2022

207 lk

Bruno elab koos ema, isa ja lootusetu juhtumiga, kes on juhuslikult tema tüütu õde, Berliinis. On 1942. aasta. Vüürer on andnud Isale ametikõrgendust ja pere kolib Ausvitsi. Esialgu näib 9-aastasele poisile seal kõik trööstitu, sõbrad jäid ju maha.  Tutvumine teisel pool aeda triibulises pidžaamas poisiga muudab elu  rõõmsamaks. Sõprus on midagi tõelist. Ühel päeval on traataia ees maas hunnik riideid ja Brunot ei ole kusagil…

Väga kurb raamat, lausa valusalt kurb. See raamat on kirjutatud lastele, ilmselt ikkagi vanemale koolieale, aga ma ei oskagi öelda, kas neid kõnetaks see lugu. Filmina vast küll. Raamat lõppeb ülimalt traagiliselt, kohutav on silme ette manada neid inimhorde, süütuid lapsi, keda aeti nagu loomakarja gaasikambrisse. Lapse aru ootas ju uut ja põnevat kogemust…  Samas jah, neid sõja kuritegusid ei pea unustama. Aga just seda lõpplahendust  on üsna raske taluda. Kõik need inimsuhted ja muu taust oli hea.

Vastaskalda kutse

 

Risto Vuorinen „Vastaskalda kutse“

Soome keelest tõlkinud Ilona Kolberg

Kirjastus: Eesti Raamat, 2024

348 lk

Ingo aitab Eestimaal muusikafestivali korraldada, on 90ndate algus, ning valitseb üldine kaos asjaajamistes, korruptsioon ning maffia elavad oma elu. Säärases keskkonnas on keeruline mitte petta saada. Tulu tahavad teenida kõik ja kui raharullid silme-ees, siis ahnus haarab ka sealt, kust võtta ei tohiks. Ingo pere on Eestimaaga seotud olnud juba Viru hotelli ehitamise aegadest ning see kutse lõunanaabrite poole oleks nagu verre kirjutatud. Ka Ingo kinnitab enda suhte Eestiga tugevamalt kui vaid ühe festivali korraldamine.

Murranguline aeg 80ndate lõpul ja 90ndate kaos on kadunud juba mälu kaugemasse soppi. „Vastaskalda kutse“ tuletab aga kõik kenasti meelde. Lisaks saab ka teadmise, kuidas Soome poolele meie raudse eesriide tagune elu ja iseseisvuspüüdlused ning selle saavutamine näisid. Tegelikult ei olnud soomlaste endi elugi meelakkumine: majandussurutise aeg kahandas ettevõtjate rahakotti ning rikkus vaimset tervist.

Väga lihtsakoeliselt kirjutatud lugu, kuid sellest murrangulisest ajast ja sellisest vaatenurgast ma vist ei olnud varem lugenud. Raamatu lõpus on viidatud muusikavalikule, mis on ka loo sisse põimitud. Nii et kui raamat läbi, võib muusikalisti kallale asuda J