Täiskasvanute valelik elu

 

Elena Ferrante „Täiskasvanute valelik elu“

Itaalia keelest tõlkis Tiina Randviir

Kirjastus: Varrak, 2024

280 lk

Giovanna kuuleb pealt, kuidas tema isa avaldab emale arvamust, et tütar hakkab üha enam muutuma tädi Vittoria nägu. Aga milline tädi on, kas ta on inetu? See tüdruk jääb tüdrukut vaevama, ei ole ju ta kursis oma isapoolsete sugulastega. Selgub, et need juured on pärit vaesest Napolist ning elu seal ei kulge rikkama linnaosaga ühes rütmis.

Nagu oma varasemas loomingus jälgib Ferrante siingi ühe tüdruku arengut ja kujunemist erineva varalise võimu taustal. Kuidas käituvad inimesed rikkas Napolis ja kuidas vaeses - päritolu määrab suuresti sinu staatuse. Sellise teadmise keskel tekib kasvueas tüdruku hinges segadus ning kahe selle vastandliku maailmaga toimetuleku ja tõlgendamise tagajärjel sünnivad need otsused, mis näivad tüdrukule parimad.

Ferrante on ilmselgelt läbinisti äratuntav oma kirjutamise stiili poolest. Tema teksti on nauditav lugeda, sest see atmosfäär, mille ta loob, on ainuomaselt ferrantelik. Ta oskab inimhinge hästi lugeda ja lahti seletada. Lugedes tajud seda Napolit, kus ma ju tegelikult käinud ei ole, ikkagi nagu päriselt, sest need hääled, lõhnad, kogu see temperament on kirja pandud nii, et neid on tõepoolest tunda.  Teismelise probleemid välimuse ja seksuaalsuse teemadel ning vanematega suhtlemisel on edastatud nii, et need ei alaväärista mitte kuidagi noorust ja neid pealtnäha trotslikke otsuseid. Kuna Giovanna on suur lugeja, siis minu arvates kõlab see raamat natuke nagu lugemise propageerija -  lugemine teeb targaks. Luges ta ju lisaks enda huvile selleks, et poisile meeldida , et tal oleks jututeemasid ja et ta näiks targemana.

Igatahes sai seegi raamat liiga kiiresti otsa, tahtnuks olla selles Napoli-elu rütmis veel ja veel J

….surnud on nagu katkised asjad, näiteks televiisor, raadio, mikser, ja kõige parem on neid meenutada nii, nagu nad olid tervena, sest ainus vastuvõetav hauakamber on mälestus lk 57

…koledad asjad, millest sa kellelegi ei räägi, muutuvad koerteks, kes öösiti pead närivad, kui sa magad lk 97