Donatella Di Pietrantonio „Borgo sud“
Itaalia keelest tõlkis Kaidi Saavan
Päikese Kirjastus, 2024
219 lk
Raamatu minajutustaja naaseb kodulinna, Borgo Sudi.
Teekonnal saadavad teda mälukillud olnust: abielust, õest, lapsepõlvekodust,
kaotustest ja leidmistest ning ka võimalustest. Õde on talle olnud lähedane,
kuid elud on neid lahku viinud. Õel on laps, temal näivalt õnnelik abielu
ajani, mil selgub, et Piero ei saa lõpuni selles suhtes õnnelik olla ning see
elu on ehitatud valedele. Kui Adriana laps süles, oma õe ellu naaseb, selgub,
et temagi elus ei ole kõik läinud voolavalt.
Borgo Sud ongi mõtterännak olnust. Mälukatked jõuavad
minajutustajani, s.t Arminutani vahelduvalt, nii kuidas mälu neid ette söödab.
See tähendab, et see lugu ei edene sirges joones ja ajalises kronoloogias. Tegemist
on hästi naistekeskse looga: õdedest, emadusest, abielust, andestamisest,
lapsepõlvetaagast.
Üldiselt mulle meeldis, sest ka kõige väiksemad hetked olid
hästi elavad ja see fragmentaarsus pigem oli boonus. Sisu ise oli veidi
etteaimatav, vähemalt selles osas, mis puudutas Arminuta abielu. Raamatu
esimest osa “Arminuta”, ma ei ole lugenud. Kaldun arvama, et seda lugu võib
täiesti vabalt ilma eelnevat teadmata lugeda.
No comments:
Post a Comment