Südametammide taga

 

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Kirjastus: Loomepuhkus, 2024

254 lk

„Südametammide taga“ on autobiograafiline lugu, kuhu on kaasatud lisaks oma perele ka kauged Tartu ja ka teised Eesti kirjanikest vaimud ning kaasaegsed karvastest ja sulelistest Tartu vaimu kujundajad. Üdini naiselik Kristiina kirjeldab naise arvukaid erinevaid rolle siin elus, ilmestades seda värvikalt ja ka humoorikalt oma pereelu kurb-naljakate situatsioonidega. Jah, eks selline sügav enda sisse vaatamine ja olukordade hindamine on tugevus: kuidas sa reageerid abikaasa hullusele, laste kapriisidele, kas troonib mõistus või süda? Kuidas on võimalik kaoses luua loomingut ja elementaarset kodukorda? Seda kõike ilmestavad luuleread tema enda, Silveri ja ka juba elanud ja elavate loomingust, mis on kenasti viidetena välja toodud.

Kristiina Ehin on Eesti sõnavõlur, ta oskab end eriliselt samaaegselt õrnalt aga ka tugevalt ja kaunisõnaliselt väljendada. Samamoodi nagu ta isegi näib, on tema looming: selline õrn ja habras, kuid silm on terav ja vaim sedavõrd tugev, et ta ei karda ka valupunkte esile tuua.

Minu arvates on see raamat naiselt naistele ja pigem seda tüüpi, et võid ka suvalise koha pealt lahti võtta ja lugeda ning ikkagi tunned puudutust.  

Mulle meeldis väga!

Luuletused on nagu jäälinnu pesaurkad jõekaldal, nende kaudu saad ka hiljem oma keelekoju tagasi minna lk 169

Üleüldse: see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge. ... Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi lk 169

Tõeliselt on olemas ainult headus. Aga mis oleks hea kõigile? Jõulud, hüüaksid lapsed ühest suust. Armastus, ütlevad armunud. Vabadus, ütlevad need, kes on puuris isatunud. Usk, ütlevad usklikud. Haridus, ütlevad targad. Raha, arvavad paljud. Kogukond, ütleb Metsküla kooli rahvas lk 176

Armastus halbadel aegadel

 

Ewald Arens „Armastus halbadel aegadel“

Saksa keelest tõlkis Piret Pääsuke

Kirjastus: Varrak, 2025

365 lk

Lühidalt sisust: Clara on elukutseline fotograaf, lesk ja juba aastaid harjunud üksinda elama. Nüüd on teele tulnud uued karid, nimelt koondamine. Elias on näitleja, kes võiks ju eluga rahul olla, aga suhe Veraga kannab vaid ühe osapoole armastust, mehe tunded ei haaku naise tunnetega. Kui aga Clara ja Elias saatuse tahtel kohtavad üksteist, tärkab mõlemapoolne säde. Siiski ei kulge seegi armastus komistuskivideta, elul on varuks katsumusi, mis nagu kontrolliksid tunnete suurust ja otsusekindlust.

Raamatu süžee on üsna lihtsakoeline ja etteaimatav, selline klassikaline mina sind ja sina mind, milles on ka agad, mis panevad mõtlema, oma otsuses kahtlema ja valikuid tegema. Lugu on väga romantiline ja ilus, juba küpsemate inimeste armastus, kus lisaks Clara ja Eliase omavahelisele armastusele on olemas ka need teised, kes vajavad hoolt ja tähelepanu. Nendeks on Clara dementne ema, Eliase tütar. Nii et tegemist on ikkagi suhetepuntraga.

Selles raamatus oli kõik ilus, nii tunded kui olustiku kirjeldus, ka raskused olid leebed ning oli aimata, et need on ajutised. Tegevus algas aprillis, mil ilmad olid heitlikud, kord lörts ja siis päike, see ilmastiku tunnetus annab ka raamatule üldise tonaalsuse. Igatahes oli lugu nagu sõõm värsket kevade tuult, ilus ja habras, sest armastus ongi selles elutormis üsna habras.

Lihtne ja ladus lugemine. Mulle pigem meeldis. Nii et soovitan kõigile armastuslugude austajatele.

Alguse lumm....miks küll ei või see püsima jääda? Miks küll ei või jääda kunagi kübeke võõraks, selleks et mitte kaotada tõelist lähedust? Lk 93

Nil pluriformius amore ... miski pole mitmekesisem kui armastus lk 360

Laul filmist:

 

Harold ja Maude

Colin Higgins „Harold ja Maude“

Kirjastus: Tänapäev, 2023

Inglise keelest tõlkis Laura Salumets-Tutt

134 lk

Olen viimasel ajal vanema kirjanduse lainel. Ka see lugu on kirjutatud juba aastaid tagasi, 1971. aastal magistritöö tarvis, millest omakorda kasvas film, on loodud teatrilavastusi ning nüüd meil ka raamat olemas.

Üheksateistaastane Harold armastab surma: tema lemmik paik on surnuaed, talle meeldib surmasid lavastada, ta sõidab surnuautoga ning külastab võhivõõraste matuseid. Ema sebib talle pruute lootuses, et poiss ükskord ometi hakkaks normaalseks. Haroldit aga pruudid ei huvita ja kõik kohtingud lahendab ta omal viisil. Kui ta aga kohtab pea kaheksakümneseks saavat Maude, ärkavad poisis ka tunded. Maude ei ole mitte tavaline eakas proua, tema päästab linnaparki istutatud puid, ärandab autosid ja on valmis rõõmsal moel tempe tegema. Nood kaks klapivad kohe. Vaatamata vanusele ollakse ühel lainepikkusel. Aga siiski ei osata kõike ette näha või õigemini, ega teise inimese hingesoppi ikka lõpuni ei näe.

See lustakas lugu kuulub absurdihuumori valdkonda. Mõtleks, et surm on tõsine asi ja surmaga ei naljatleta, aga siinkohal on kõik vägagi allright. Tegelikult on Harold ja Maude üsnagi sügavamõtteline lugu ühiskonna moraalinormidest ning kusagile n.ö kasti surumisest. Aga seda kõike ikka satiiri võtmes. See lugu eristub, mingis mõttes meenutas Jonas Jonassoni loomingut, kus kõik on ka ülevõlli paisatud. Mulle meeldis, sest need kirjeldatud tembud olid küll kohati õudsad, aga siiski koomilised ning lõpplahendus keeras hoopis teise, ettenägemata suuna. Nii et kui sa seda elu oskad pisut kergemalt võta, soovitan lugeda sinulgi 😊

Mis sa arvad, kes jumal on?

Oh, tal on palju nimesid. Brahma, Tao, Jahve. Ja metafüüsikasse kalduva inimese jaoks näiteks Esimene Põhjus, Üks Reaalsus või Lõpmatu Juur. Minu jaoks ... mulle meeldib, mida koraan ütleb: „Jumal on Armastus:“ lk 89

Tulemees

 

Aadu Hint „Tulemees“

Kirjastus: Eesti Raamat, 1973

152 lk

Kirjandusklubis otsustasime lugeda seekord perekond Hindi loomingut, on ju selles peres nii ema kui isa ja ka mitu last Eesti kirjandusse oma arvestatava jälje jätnud.

„Tulemees“ viib möödunud sajandi algusesse, mil laevad liikusid veel auru jõul, nende kütteruume kattis tahmane nõgi ja mehed leemendasid sütt visates higist. Need mehed olid trimmerid (kütja abi) ja kütjad. KAPELLA trimmeriks on Eerik, kapteni poolvend, pärit sellest „ausamast“ abielust ning koolitarkustki omandanud üksjagu. Kapten Jüris oli olnud kerjuspoiss, sohilaps, kuid kavalus ja omakasupüüdlikkus oli teinud temast mere-veovoorimehe, laeva omaniku. Vaatamata kõigele suhtus ta poolvenda üsnagi inimlikult, kuigi, et nende vaated elule just ei ühtinud. Oma leib tuli aga väljateenida mõlemal, nii kaptenil laevaomanikuna, kes vastutas kauba lossimise ja mere stiihiaga võitlemise eest, kui trimmeril ausa töö rügamisega. Tingimused laeval ei olnud just kiita, aga oli ju hullemaidki kohti. Siiski tekkis päevakorda streigi küsimus, omas ju ka kommunisti poeg Erik oma isa vaateid.

Mere lood mulle on kogu aeg meeldinud. Inimesed on kokku pandud ühte n.ö kasti ja nad peavad seal toime tulema üksteisega, merega, seega on inimestevahelist suhtlemist ka selles loos palju. Lisaks kapteni sisemised heitlused ning toimetulek meeskonna ohjamisega ning Eeriku ühiskondlike vaadete sobitumine ja vennalike suhete loomise soov.  Nii et hästi ladus lugu, kus on üsna palju sellist elufilosoofiat, mis kehtib igal ajastul. Selle raamatu vaated ja konteksti võib väga vabalt üle kanda ka teise ajastusse. Otseselt n.ö punast propagandat ma nii väga ei tunnetanud. Oli küll jaa laevaomaniku mõtted ja töömeeste mõtted, aga minu hinnangul siiski autor siin otseselt pooli ei valinud. Küll aga plaanis kirjanik järge kirjutada, mis siiski ilmumata jäi. Raamatus on palju sellised laevandusega seotud väljendeid, mida tõenäoliselt tänapäeval ei kasutata: trimmer, midsipp, musser, bager jt.

Nii et mulle see lugu meeldis ja eks me kippume neid vanu lugusid kõrvale lükkama, aga tegelikult ju asjata. Vahelduseks oli päris tore!

 

Vana tahtis teha tinast kulda. Aga elu ei lase enesega mängida. Inimene jääb inimeseks, tina tinaks lk 35

Mitte armastuse, vaid enesearmastuse pärast ripub mees oma isamaa ja oma emakeele külejs, sest selles keeles ja isamaa meeles on tal kergem oma kaptenit kiruda. Kui inimestele on jumalat tarvis, siis pole see mitte armastuse, vaid enesearmastuse jumal. Pääsuke sööb kärbseid, kajakas kalu, lehm rohtu, lõvi lammast – aga inimene õgib neid kõiki. Sööb sedagi mis teistele süüa ei sünni. Peksab raua laevaks ja loksub sellega ühelt maalt teise, teeb puust paberit ja villast riiet, ehitab kivist maja ja meistardab alumiiniumist omale tiivad külge – eks ta ole üks söömine kõik lk 37

Looduses on surm ja tuhk sama pühad. Ja miks üksens surm ja tuhk, miks ei võiks pühd olla laev, vesi, plangud, sool, puuvill, püssikuul, suurtükk ja võllas. On ju ka pühi lehmi ja härgi, pühasid libusid. Aga kui kõik on pühad, mis siis veel sarnast tiitlit tarvitada? Lk 138

Minu Rumeenia

 

Triin Sööt „Minu Rumeenia“

Kirjastus: Petrone Print, 2022

256 lk

 

Armastus võib viia igale poole, seega pole Rumeeniagi mingi erand. Raamatu autor sinna just toreda noormehe pärast elama asus ja lisaks elukaaslasele võttis ka omaks selle maa ja rahva. Vähemalt mulle jäi mulje selline. Ta  kajastab rumeenlaste olemust ja riigikorda, ajalooprohmakaid jms. Kirjeldab sööke ja traditsioone, tutvustab kultuurinähtusi, linna legende ning teeb seda sellise huvi äratava tooniga, et tahaks tuvuda isegi. Minu meelest on ta küllalt aus, ei ilusta asfaldi auke ja lutikaid toas. Samas tundub kaos sobivat talle rohkem kui korras Viin, kus elamise kogemus tal samuti olemas. Tiina rõhutab korduvalt, et ta reisimist ei armasta, ilmselt just sellepärast on raamat siiski enamasti Bukaresti keskne. Need paar väljasõitu ulatuslikku ülevaadet Rumeeniast ei anna. Ka ei pelga ta paljastada oma isikuga seotud nähtusi, nagu depresioon, sidumiskunst ja mitmiksuhted. Kummaline on  see, et sealses ühiskonnas oli homoseksuaalsus veel 2000. aastal karistatav.  

Minu jaoks oli raamatu ülesehitus igati loogiline, kõik need lood ja kirjeldused huvitavad, hea oli lugeda.

Looduse ja kulla kutsel

George Madison „Looduse ja kulla kutsel“

Kirjastus: Kultuur, 1964

264 lk

Tekkis küsimus, kas George Madison on Pärnu kandi kirjanik? Keegi kunagi väitis nii, aga internet sellele küsimusele ei vasta. Äkki keegi teab? Kuid ilmselt on ta emigreerunud eestlane, sest ka raamatus on mainitud kahte eestlast, neist John Holm on loo peategelane.

On 19. sajandi lõpu kullapalaviku aeg. John töötab ajalehe "Edmonton Heraldi" toimetuses. Ajalehe omanik on ärivaistuga mees, kes haistab kauges Klondikeses toimuvat midagi enneolematut. Nii otsustab ta saata  sinna reporteriks Johni, hea füüsilise ettevalmistusega uudishimuliku noormehe, kes seiklusrikast teekonda ei karda. Nimelt oli teekond Klondikesse pikk ja vaevaline, kuna puudusid maanteed ja korralik transport. Seiklus algab.

Mulle meenutas see lugu sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt", sest siin on samuti ürgse looduse ja kulla kutset, on looduse rütmide tajumist ning nii inimlikku tarkust kui ka lollust, vedamist ja ebaõnne looduse karmides oludes seigeldes. Ning muidugi on südant liigutav koer Lordy lugu. Ilusat armastust ja õnnelikku olemist on samuti, samas kirjeldatakse ka karmi reaalsust, mille tõid kaasa kullast hullunud inimeste hullud teod.

Nii et ehe ja aus nostalgiline lugemine. 

Kuld, see on nagu vanakuri ise. Anna talle sõrm, võtab terve käe. Mees, keda kullaläige on kord pimestanud, on päästmatult kadunud. Maasse peidetud kuld on kui sootuluke jaaniööl: kord ta vilgub siin, kord seal. Kutsub ja meelitab, lubab ja ahvatleb lk 221