Tulemees

 

Aadu Hint „Tulemees“

Kirjastus: Eesti Raamat, 1973

152 lk

Kirjandusklubis otsustasime lugeda seekord perekond Hindi loomingut, on ju selles peres nii ema kui isa ja ka mitu last Eesti kirjandusse oma arvestatava jälje jätnud.

„Tulemees“ viib möödunud sajandi algusesse, mil laevad liikusid veel auru jõul, nende kütteruume kattis tahmane nõgi ja mehed leemendasid sütt visates higist. Need mehed olid trimmerid (kütja abi) ja kütjad. KAPELLA trimmeriks on Eerik, kapteni poolvend, pärit sellest „ausamast“ abielust ning koolitarkustki omandanud üksjagu. Kapten Jüris oli olnud kerjuspoiss, sohilaps, kuid kavalus ja omakasupüüdlikkus oli teinud temast mere-veovoorimehe, laeva omaniku. Vaatamata kõigele suhtus ta poolvenda üsnagi inimlikult, kuigi, et nende vaated elule just ei ühtinud. Oma leib tuli aga väljateenida mõlemal, nii kaptenil laevaomanikuna, kes vastutas kauba lossimise ja mere stiihiaga võitlemise eest, kui trimmeril ausa töö rügamisega. Tingimused laeval ei olnud just kiita, aga oli ju hullemaidki kohti. Siiski tekkis päevakorda streigi küsimus, omas ju ka kommunisti poeg Erik oma isa vaateid.

Mere lood mulle on kogu aeg meeldinud. Inimesed on kokku pandud ühte n.ö kasti ja nad peavad seal toime tulema üksteisega, merega, seega on inimestevahelist suhtlemist ka selles loos palju. Lisaks kapteni sisemised heitlused ning toimetulek meeskonna ohjamisega ning Eeriku ühiskondlike vaadete sobitumine ja vennalike suhete loomise soov.  Nii et hästi ladus lugu, kus on üsna palju sellist elufilosoofiat, mis kehtib igal ajastul. Selle raamatu vaated ja konteksti võib väga vabalt üle kanda ka teise ajastusse. Otseselt n.ö punast propagandat ma nii väga ei tunnetanud. Oli küll jaa laevaomaniku mõtted ja töömeeste mõtted, aga minu hinnangul siiski autor siin otseselt pooli ei valinud. Küll aga plaanis kirjanik järge kirjutada, mis siiski ilmumata jäi. Raamatus on palju sellised laevandusega seotud väljendeid, mida tõenäoliselt tänapäeval ei kasutata: trimmer, midsipp, musser, bager jt.

Nii et mulle see lugu meeldis ja eks me kippume neid vanu lugusid kõrvale lükkama, aga tegelikult ju asjata. Vahelduseks oli päris tore!

 

Vana tahtis teha tinast kulda. Aga elu ei lase enesega mängida. Inimene jääb inimeseks, tina tinaks lk 35

Mitte armastuse, vaid enesearmastuse pärast ripub mees oma isamaa ja oma emakeele külejs, sest selles keeles ja isamaa meeles on tal kergem oma kaptenit kiruda. Kui inimestele on jumalat tarvis, siis pole see mitte armastuse, vaid enesearmastuse jumal. Pääsuke sööb kärbseid, kajakas kalu, lehm rohtu, lõvi lammast – aga inimene õgib neid kõiki. Sööb sedagi mis teistele süüa ei sünni. Peksab raua laevaks ja loksub sellega ühelt maalt teise, teeb puust paberit ja villast riiet, ehitab kivist maja ja meistardab alumiiniumist omale tiivad külge – eks ta ole üks söömine kõik lk 37

Looduses on surm ja tuhk sama pühad. Ja miks üksens surm ja tuhk, miks ei võiks pühd olla laev, vesi, plangud, sool, puuvill, püssikuul, suurtükk ja võllas. On ju ka pühi lehmi ja härgi, pühasid libusid. Aga kui kõik on pühad, mis siis veel sarnast tiitlit tarvitada? Lk 138