Aadlipesa

 

Ivan Turgenev ,,Aadlipesa,,

Vene keelest tõlkinud Virve Grimm

Kirjastus: Eesti Raamat, 1983

271 lk

 

19. sajandi esimene pool, O....kubermangulinna servapealses uulitsas  ilusas uhkes majas elab aadliperekond. Lävitakse teiste omasugustega, peetakse balle ja õhtusööke, veedetakse aega kaardimängu laua taga ning pööblil sinna asja ei ole. Lavretski armub malbesse neidu, abikaasa on tal kuulduste põhjal surnud ning mehele on see pigem kergendus. On ju naine olnud truudusetu ning elanud aastaid Pariisis. Nooruke Liisa jagab oma armastust jumala ja mehe vahel. Aga  ega sellestki armusuhtest midagi head tulemas ei ole.

Seadsin endale sel suvel eesmärgiks lugeda mõnda vana klassikut ja nii see Turgenev ette sattus. See Aadlipesa oli päris vahva lugemine. Kõiki neid kirjeldatud üllaid tundeid, peeneid väljaütlemisi, kõrgseltskonna kahepalgelisust oli vahva jälgida. Minnakse suguvõsati ka pisut kaugemale ajas tagasi ning see on Vene kultuurilugu. Härra Lavretski on sümpaatne tegelane ning tema sisemised heitlused tunnetega olid vägi tõetruud ning võikisid ju kehtida igal ajal. Kusjuures oli toonagi hinnas välismaa - peen oli omada guvernante Prantsusmaalt, heaks tooniks peeti prantuse keele oskust. Nii et see vene hing ei ole ka puhas sellest mujal on rohi rohelisem.

Igaahes lugedes kangastusid daamide kohevad kleidid ja härrade kaftanid.😉

 

Millekõige puhul olen ma vahel kärbseid kadestanud ja mõtelnud, et vähemalt nendel on maailmas hea elada: aga ükskord öösi kuulsin, kuidas kärbes ämbliku käes pirises – ja siis ma mõtlesin, et ei, et nedel on nisamuti omad hädad lk 232

Kolm

 

Valerie Perrin ,,Kolm,,

Tõlkis Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev, 2025

635 lk

Adrien, Etienne ja Nina vannuvad juba varases koolieas üksteisele igavest sõprust. On 1986. aasta. Kaks poissi ja tüdruk teevad pea kõike koos, ka perekonnad, niipalju kui neil seda on, aksepteerivad sõprust. Koos plaanitakse minna Pariisi edasi õppima. Elu ja valikud tulenevad siiski juhustest, valikutest, võimalustest ning aastaks 2017 on alles vaid teadmine, et oli kord. Samas miskit püsivat on siiski jäänud.

Perrin on väga hea süžee ning ka tegelaskujude looja ja jutustaja. Tema varasemad eesti keelde tõlgitud raamatud meeldisid väga. Ja ega seegi siin ju alla ei jäänud. Kuigi et jah, ühel hetkel hakati natuke olnut kordama ning süžee läks pisut liiga upperpallitama – kriminaalsuse kahtlus ja veel mõned ootamatud juhtumised olid too much. Aga sellegipoolest ei vähendanud see põnevust ja lugemishoogu.

Kolme noore kujunemist, nende omavahelist toimimist - kord põkkumist, siis tõukumist ja taas põkkumist – oli huvitav jälgida. Mõnikord ei peagi ise otsustama oma elu üle, see pagas, mis on eluks ette nähtud on juba sündides kaasa pakitud. Ülejäänu on vaid juhuse tahe. Nii võib öelda nende kolme eludele mõeldes. Igatahes see lugu külmaks ei jäta, olgu ta siis ülevõlli või allavõlli. Need kolm tegelast jäävad hinge pisut kauemaks kui raamatu lugemine.

... aga armastusel ja ilul pole omavahel mingit pistmist. Neid topitakse ühte patta laiskusest. Sama hästi võiks sobitada kokku tähe ja naela, sest mõlema külge saab midgi riputada k 246

Lase süngetel mõtetel üle pea lennata, aga ära kunagi lase neil oma juustesse pesa teha lk 629

 

Vaata, kuidas vili kasvab

 

Jakob Hero „Vaata, kuidas vili kasvab“

Taani keelest tõlkinud Eva Hammer

Kirjastus: Tänapäev, 2024

268 lk

Iirise pere kolib pärast õnnetust kodusest Tartust eemale, teise linna, lootuses unustada juhtunu ja alustada otsast. Tüdrukul on uues kodus keeruline kohaneda ning ka koolis on ühist keelt klassikaaslastega raske leida, vaid Nastja oma kahe kahtlase kamraadiga pakuvad talle seltsi. Juhtub aga taas kohutav tragöödia ning põgeneda pole Iirisel enam kusagile. Vaid mets pakub lohutust.

Tegemist on väga kurva, dramaatilise looga, mis üsnagi raputab ja puudutab, ning ka salapärase looga, on ju esimene õnnetus pea raamatu lõpuni saladus. Omajagu müstikat lisab kõik metsaga seonduv. Kuid tegelikult on raamat loomulikest inimtunnetest ajal, mil oled hingest haavatud, sest kaotusvaluga tullakse toime erineval viisil ning iseenese taasleidmiseni võib olla pikk tee, seda enam, et 17-aastane on väga tundlik ka kõige välise suhtes (sõbrad, pilgud, ütlemised). 

Raamat on küll eelkõige mõeldud noorsoole, aga kõnetab vanemaid lugejaid ka. Isegi pigem vastupidi, on ju Iirisel ka vanemad ning nendegi hingehaavade üle mõtisklemist on. „Vaata, kuidas vili kasvab“ oli üsna minu raamat, sest ootamatud pöörded, segased inimsuhted ning mingis mõttes oli see ju nagu eneseabiraamat hingehaavadega toimetulemisel.

P.S Taani autor on loonud tegevuspaiga Eesti ning ka tegalased kõik eestlased. Selgub, et härra on seotud abielu kaudu Eestiga. Seegi fakt lisab raamatule toredust juurde.

Koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad suuremaks tasahilju lk 86

Roosihullu päevaraamat

 

Mudlum „Roosihullu päevaraamat“

Kirjastus: Strata, 2024

240 lk

Kirglikul aiapidajal on mida jutustada – aed annab teemat igat pidi, alates külvist, lõpetades saagiga ning sinna vahele pidevat võitlust ilma, pahalaste, putukate ja taimehaigustega. Aga kui kord sõrm on antud, siis igal kevadel alustad hooga ning sügiseks on tülpimus käes, kuid kevadel alustad taas, sest see sügisene tülpimus on talvega ununenud ning uued mõtted tahavad teoks saada. Kõigest sellest ja paljust muust, mis pähe tuleb Mudlum kirjutabki ja teeb seda minu arvates suure lusti ja naudinguga. Kuigi et jaa, vahepeal on ka päeviku osa, kus ta kenasti oma päevaplaane kajastab ning nende põhjal näib, et see kirjutamine oli aeg-ajalt ikka sundus ka. Igatahes oli selle raamatu kirjutamise suvigi sama vihmane nagu tänavune ning peale selle on selles päevaraamatus väga palju äratundimisrõõmu. Just rõõmu, ikka on hea teada, et sa üksinda ei tunne raskusi ka armastatud tööd tehes, et sa üksinda ei lähe hulluks uusi taimi aiandist koju tirides, et sa üksinda ei proovi tänaseid töid homse varna visata. 😀

Oli vahva lugemine aiatööde vahele!

P.S Illustratsioonid on ka väga vahvad, Mudlum ise joonistas 😊

Milleks seda aeda tänapäeval tehakse? Aias olemiseks? Et saaki saada? Et naabril oleks kena vaadata? Et oma eiteamida maandada? Lk 144

Ei aita inimese hädade vastu see, kui ta mööda maailma ringi traavib ja elamusi otsib. Rahu tuleb iseenda sees üles leida, kasvõi läbi nutu ja hammastekiristamise, kivide tassimise ja kraavi kaevamise. Lk 162

Wayward

 

Emila Hart „Weyward“

Inglise keelest tõlkis Liisi Lees-Leesmaa

Kirjastus: Varrak, 2025

335 lk

Üks tare, kolm naist, kolm ajastut Inglismaal.

Altha on kohtualla mõistetud nõiakunstis, talle pannakse süüks ühe mehe õnnetu surma põhjustamist. On ju naine ühenduses loodusega ning väidetavalt sai ka õnnetust mõjutada. On 17. sajand. 

Violet elab suguvõsa suures häärberis, kuid tunneb tõmmet lindude ja loomade poole. Ema on surnud salapärastel asjaoludel ning sellest ei räägita. Vaid ripats ja W-tähe graveeringud viitavad ema minevikule. On 1942. aasta.

Kate põgeneb oma vägivaldse mehe juurest Waywardi, väiksesesse taresse, mille päris oma vanatädilt. Väikene hurtsiku moodi majake annab aimu esiemade nõiakunsti võimest ning ajalooallikaid uurides koorub ka suguvõsa minevik. On 21. sajand.

Pikema ajalooga suguvõsa lood on alati head lugeda, seda enam, et erinevad ajastud  kandsid oma tunnetuse väga hästi välja. Perekonna saladus hoidis põnevuse kuni lõpuni, ning omamoodi uskumatut maagiat ja eelarvamusi oli selles loos samuti. Samas on see lugu ühe suguvõsa naisliinist, kus meestel nagu kohta ei olnud või õigemini oli see naisliin pettunud ja haiget saanud just vastassugupoole vägivaldsest käitumisest.  Võib olla oli feministlikku suunda liiga palju, võib olla on raamatu kirjutaja üleüldse pettunud meessoos :D Kuid kõik need putukad, varesed, puude kohin ning looduse looming selles raamatus on nagu kaitse ja tugi toimetulekuks raskes olukorras.

„Wayward“ oli ühehingetõmbe lugemine,  kus müstika ja salapära kutsusid kenasti kaasa ning iga vabam hingetõmme pani raamatut haarama, sest tahaks teada, mis edasi. Samas jah, vaimustunud ma ei ole, sest need naistegelased olid kuidagi väga uskumatult ühte laadi ja meestegelased samuti.  Kui mulle enamasti sellised üleloomulikud jõud ja ebareaalsed nähtused on vastukarva, siis siin oli maagia läbiv joon ja sobis nende tumedate teemadega hästi. Aga suur ja filmilik lugu, hea ajaviide.

P.S. Raamatu kaanekujundus on ka väga sobilik ja ilus.  

Paljud asjad näevad kaugelt teistsugused välja. Tõde on nagu koledus: selle nägemiseks peab olema lähedal. Lk 173