Roosihullu päevaraamat

 

Mudlum „Roosihullu päevaraamat“

Kirjastus: Strata, 2024

240 lk

Kirglikul aiapidajal on mida jutustada – aed annab teemat igat pidi, alates külvist, lõpetades saagiga ning sinna vahele pidevat võitlust ilma, pahalaste, putukate ja taimehaigustega. Aga kui kord sõrm on antud, siis igal kevadel alustad hooga ning sügiseks on tülpimus käes, kuid kevadel alustad taas, sest see sügisene tülpimus on talvega ununenud ning uued mõtted tahavad teoks saada. Kõigest sellest ja paljust muust, mis pähe tuleb Mudlum kirjutabki ja teeb seda minu arvates suure lusti ja naudinguga. Kuigi et jaa, vahepeal on ka päeviku osa, kus ta kenasti oma päevaplaane kajastab ning nende põhjal näib, et see kirjutamine oli aeg-ajalt ikka sundus ka. Igatahes oli selle raamatu kirjutamise suvigi sama vihmane nagu tänavune ning peale selle on selles päevaraamatus väga palju äratundimisrõõmu. Just rõõmu, ikka on hea teada, et sa üksinda ei tunne raskusi ka armastatud tööd tehes, et sa üksinda ei lähe hulluks uusi taimi aiandist koju tirides, et sa üksinda ei proovi tänaseid töid homse varna visata. 😀

Oli vahva lugemine aiatööde vahele!

P.S Illustratsioonid on ka väga vahvad, Mudlum ise joonistas 😊

Milleks seda aeda tänapäeval tehakse? Aias olemiseks? Et saaki saada? Et naabril oleks kena vaadata? Et oma eiteamida maandada? Lk 144

Ei aita inimese hädade vastu see, kui ta mööda maailma ringi traavib ja elamusi otsib. Rahu tuleb iseenda sees üles leida, kasvõi läbi nutu ja hammastekiristamise, kivide tassimise ja kraavi kaevamise. Lk 162

Aias sajab saia

 

Lia Virkus & Siire Vanaselja „Aias sajab saia“

Kirjastus: Varrak, 2024

359 lk

Aias sajab hetkel lund. On märts ja lootus kevade poole, seega lumi ei ole enam rõõmulooja. Ilm ilmaks, aga midagi toredat, mis loob helgema meeleolu, on meil kõigil vaja. Selline hea meeleolu looja on „Aias sajab saia“ raamat. On ju esiteks pealkiri vahva, teiseks on raamat imeilus ning kolmandaks sellest raamatust ei leia kübetki negatiivust ei ilma, toidu ega millegi muu suhtes. 

Tegemist on kogu aasta raamatuga, mis algab jaanuariga ja lõpeb detsembriga. Igasse kuusse jagub vahvad meeleolu loovaid jutukesi, toiduretsepte, isetegemist inspireerivat käsitööd, aianippe. Need ideed köidavad sedavõrd, et tahaks proovida kohe kõike. Ja seda teha ongi suhteliselt lihtne, sest iga kuu tegemiste näited on mõistlikult jagatud, ei ole keerulised ning on teostatavad. Autorid propageerivadki pigem igapäevatöödele kuluva aja kokkuhoidu ja olemise nautimist. Kõlab ideaalselt!

Lisaks oma aedade näitamisele on nad käinud luusimas teisteski kaunites aedades ning paljastavad nendegi kujunemislood. Ka need n.ö külalisaiad on täpselt sellised, mis panevad sõrmed sügelema ning mõtted oma aia suunas tööle. Väga inspireeriv!

Minu arvates pakub raamat hästi palju tegutsemislusti, inspireerib ka ise looma ja paneb mõtte tööle. Inimene on kord selline olend, et endal võib visioon olla, aga see väline mõjutus teiste usinate inimeste kätetöö näol süstib kordi rohkem indu ja tahet juurde. 

Märtsi kuu tegemised raamatus soovitavad valmistuda ja alustada külvamisega, selle soovituse teen kindlasti teoks. Ja kui kõiki neid retsepte (neid ei ole raamatus väga palju) proovida ei jõuagi, siis ühe mustsõstraoksa- või vaarikavarretee selles kuus teen kindlasti. 

Naadimetsast paradiisiks

 

Maria Palusalu „Naadimetsast paradiisiks“

Kirjastus: Varrak, 2023

2011 lk

Valmistun siin usinalt, et olla  teadlik lillemajandaja suvel. See on nüüd see rege rauta jutt, et tee need ettevalmistused, mida sa kiirel ajal teha ei jõua, siis kui aega on. Maria Palusalu on kuulsa aiapidaja Reet Palusalu laps ja sellega on kõik vast öeldud. See pere teab kindlasti lilledega seonduvast kõike ja annab neid teadmisi edasi raamatu kaudu. Üldiselt on vist nii, et kui raamat läbi töötatud, on aiapidaja ABC olemas ja katsetamisjulgus ka.

Mulle meeldis eriti pildimaterjal ning lillede nimed, mis on iga pildi juures kenasti ära märgitud, see annab omakorda pildiilule informatsiooni, milliste lillede koosmõjul ilu on sündinud. Raamatus on hästi palju näiteid ning mingil moel proovisin neid visualiseerida ka oma aeda. Kui hästi see nüüd õnnestus, seda näitab aeg, kuid ideid minu aiatööde listi lisandus ja raamatu läbitöötamine täitis oma eesmärgi.

Kaevamisvaba aed

 

Charles Dowding „Kaevamisvaba aed“

Tõlkinud: Heidi Saar

Kirjastus: Varrak, 2023

239 lk

Talvel, kui viimastest aiatöödest on juba mõned kuud möödas ning kõik see rõõm ja vaev tehtust juba mäluhämarustesse soikumas, on õige aeg need mälestused taas ellu äratada ning uusi teadmisi oma aiatarkuste varasalve lisada. Tõsi ta on, elu on läinud mugavuste teed ja ikka tahaks kergema vaevaga hakkama saada. Ilma kaevamiseta aed kõlab väga hästi, on ju see labidaga rassimine üsna raske füüsiliselt ja ka ajamahukas. Seega raamat, mis kutsub kergelt ja kiirelt saaki saama, on nagu lootusekiir igale aiahoolikule.

Tegelikkuses oli see raamat väga näitlik, purustab mõned tuntud müüdid, annab juhiseid ja innustab ka. Samas on natuke nagu õpik ka, sest iga peatüki lõpus laseb autor lugejal testi teha, mis siis kinnistab loetut. Autor propageerib eelkõige kastimeetodit.

Meelde ma siit raamatust üht teist jätsin, midagi sirvin veel üle ka. Näiteks väidab hr Charles, et mulda ei ole vaja kobestada, lisada tuleks vaid huumusekiht. Tema viitab palju loodusele, s.t et looduses ei kaeva keegi pinnast. Heida pilk puutumata looduse imelisele kasvule ja kopeeri seal toimuvat – jäta muld rahule ning innusta mullaelanikke pinnalt toituma lk 25 Ma ei ole kindel, kas meie tingimustes kogu tema teooria kehtiks, sest Uus-Meremaa kliima on hoopis midagi muud. Ma ei ole ka kindel, kas päriselt kaevamisvaba aed meil kasvataks suurt saaki, kuid ega muidu teada ei saagi kui ei proovi. Ja peale selle kaevamise on katsetamiseks raamatus ideid veelgi.