Maali Almeida seitse päeva

 

Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“

Tõliks: Riina Jesmin

Kirjastus: Postimees, 2023

563 lk

Olen seadnud endale isikliku väljakutse lugeda äsja reisil käidud maaga seotud kirjaniku loomingut. Aasta esimeses pooles õnnestus käia Sri Lankal ja nii ma Shehan Karunatilaka „Maali Almeida seitse kuud“ lugema sattusin.

Maali Almeida oli sõjafotograaf. Nüüd on ta surnud ning on vahepeatuses, n.ö ootemaailmas, kus igale hingele antakse seitse kuud möödunud elu meenutamiseks ja unustamiseks. Hing saab rännata sinna, kus sa oled elus olnud. Maali ei tea, kes temalt elu võtsid. Kuid tema valduses olid tema fotod, mis paljastaksid Sri Lanka ajaloolised sündmused. Maapeal otsitakse Maalit ja fotosid. Maali oma vahejaamast püüab mõjutada sõpru, et nad avaldaksid need fotod. Samas peab ta tegelema nii oma isiklike mälestuste ja suhetega kui ka kummituste, hingede ja tumedate jõududega, kes teda vahepealses maailmas ümbritsevad.

Kunagi uudistest olen kuulunud Sri Lanka mässulistest, Tamili Tiigritest, mis on veel üsna lähiajalugu meile. Samas ei ole kunagi sellesse teemasse süvenenud, sest kauge maa näib võõras mure. Maali Almeida lugu on Sri Lanka ajalugu läbi ilukirjanduse. Kerge lugemine see ei olnud. Mingi osa vedas väga kaasa, ja siis oli see teine pool, mis liikus poliitikasse, korruptsiooni, mässuliste ja valitsusvägede vahelisse intriigi ja tegi lugemise keerulisemaks. Ka kummitusliku vahejaama kujutamine oli ebamäärane ja raskelt mõistetav.  Ning muidugi oli teemagi väga tume, ei ole ju surmast, vägivallast, sõjakuritegudest kerge lugeda. Igatahes tegelasi oli palju ja lugu oli keeruliselt üles ehitatud, samuti on Sri Lanka poliitika, ajalugu, kombed ja traditsioonid päris võõrad ning seda kompotti kokku oli raske jälgida.

Igatahes vajab selle raamatu lugemine pisut rohkem taustatööd ja huvi, kui ainult teadmine Tamili Tiigrite olemasolust. Ning ka sealse religiooni mõtestamise teadmist. Minul jäi hetkel puudu ja ei olnud tahtmist ka süviti minna selle lugemisega. Nii et kes otsib meelelahutust, siis see raamat ei sobi.

Mina ei otsinud ka meelelahutust, mina tahtsin lihtsalt teada ja nüüd siis tean :D

P.s raamatust sain teada, et  Arthur C. Clarke elas ka 1956. aastast Sri Lankal.

Iga tsivilisatsioon algab genotsiidiga. See on maailmaruumi reegel. Muutumatu džungliseadus, olgu džungel või betoonist. Sa näed seda tähtede liikumises ja iga aatomi tantsus. Rikkad orjastavad rahatuid. Tugevad lömastavad nõrku lk 215

Seadusi kirjutavad inimesed, … kellel poleks midagi selle vastu, et halba juhtub nende inimestega, kes pole nemad lk 257

Sa tahad universumilt küsida seda, mida kõik teisedki universumilt küsida tahavad. Miks me sünnime, miks me sureme, miks üldse peab midagi olema. Ja universumile pole öelda muud kui seda: ma ei tea persevest, ära küsi. Surmajärgne elu on niisama segadusse ajav nagu surmaeelne. Vahepealsus on niisama meelevaldne nagu elu Seal All. Niisiis loome lugusid, sest me kardame pimedust lk 299