Pille Retter „Ma valin
elu“
Jes Kirjastus, 2024
200 lk
Pille oli oma eluga parimas seisus, kõik tundus hästi olevat: lapsed, pere, kodu, karjäär. Kuid elus
on nii, et mõne inimese kannatus nagu toidaks saatust, mis arvab hoopis teisiti
– sa ei saa elada selles oma õnnemullis, sul on vaja veel katsumusi. Nii
avastati noorel naisel kuri haigus, vähk, mis võtab kõige tugevamatel ka
vähemalt hetkeks jalad alt, muudab perspektiive, muudab vaatenurki, tegelikult
kõike. Seda enam, et haigus tuli tagasi, siis tuli jälle tagasi… Tänaseks on
möödunud kaheksa aastat.
Pille kirjutab otse ja
ausalt, otseselt nagu protsessib iseennast, oma tundeid ja vaatenurki. Tuletab
meelde märkama loodust, iseennast, lihtsaid asju, tuletab meelde elamise
julgust, aktsepteerimist, tänulikkust ning hoiab fookuse elul, unustamata
surelikkust.
Vähi teema puudutab pea
igat perekonda, ka minul on omad protsessid selle haigusega ja seda teemat ma
kindlasti ei väldi. Kõigele, mis elus ette tuleb, peab otsa vaatama ka siis,
kui ei taha. Ja Pille kirjeldab seda otsavaatamist väga hästi, sügava
sisekaemusega ning ikka elujaatavalt. Mulle isiklikult ei meeldi see põhjuste
otsimise mõte, et millest miski haigus tuleb. See veeretab kaela justkui
süükoorma, et olen eksinud, valesti toiminud ja nüüd siis nii. Pille seda ei
tee, tema loos puudub üldse võitluse narratiiv. Nii et sügav ja puudutav lugu
ning loodan siiralt parimat. Tänulik selle loo eest!
Meie maailmas on liiga
palju neid inimelusid, kus inimesed on otsustanud surra enne surma – elud on
tühjad, kõledad, kalgid lk 109
No comments:
Post a Comment