Minu taluköök

 

Olen selle Meie-sarjaga kuidagi väga sinapeal, enamus on loetud. Seekord siis Manona Paris ja „Minu taluköök“. 

Oli ladus lugemine, sest sõna valdab Manona hästi. Siiski taluköögist jäi lugu minu jaoks üsna  kaugele, pigem oli see eneseotsimise, oma kehaga leppimise lugu. Või siis kadus taluelu kehaprobleemide vahele ära, kuidas võtta. Või hoopis on kehateema kuidagi tugevam ja jääb sellepärast domineerima `?. Igatahes on juba ammu teada, et kui kehakaal on rohkem kui 65, siis on see üsna sageli probleem ja ise enda aksepteerimine -olen selline nagu olen, ei ole kerge, kui mingid standardid on silme ees ja meedia survestab ilukultusega. Selle iseendaga leppimise ja mitteleppimise suhtes oli see väga aus raamat. Kööki oli siin ikka ka ja muidugi seda vana autentset talu, mis on väärikas ja väärtus omaette.  Katsetamist vajavad aga mõned retseptid, mis on raamatusse nii juhuslikus laadis pikitud. Ka mõned õpetussõnad ja soovitused on välja toodud, mis on mõistlik kõrva taha panna.

Petrone Print, 2022

 

 

.

Lilledele värsket vett

 

Kirjastuse „Tänapäev“ Punane sari on alati üllatusi pakkuv. Seekord lasin end üllatada Valerie Perrini romaanil „Lilledele värsket vett“.

Raamatu sisu tutvustada, on selle loo puhul üsna raske, sest kui hakata midagi natuke jutustama, võib olla sedagi palju. Aga veidi siiski. Violette on keerulise lapsepõlvega naine, kes töötab kalmistuvahina. Ta hooldab haudasid, teab kõikide hauaplatside lugusid, lahkunute lugsid, teab kes millist platsi külastab, ta säilitab matusekõnesid, see töö on tema lohutus ja rahusadam.  Sellesse paika ja selle tööni viis teda elu traagilisem sündmus. See on Violette lugu, mis hõlmab tema olevikku ja minevikku, tema suhteid abikaasa Philippe Toussaint’iga, tervendaja Sashaga, kuid ka politseikomissar Julieniga ning paralleelselt jookseb ka Julileni ema lugu.

Ühtepidi on tegemist väga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just läbi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema võime uuesti elu alustada. Loosse on põimitud kirjandust, muusikat ning iga peatükk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud või laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hõrguks, šikiks. Mulle meeldis väga, siin oli üllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu üle juurdlemist, mõistmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. Väga hea leid!

Violette luges John Irvingi „Siidrimaja reeglid“, võib olla loen kunagi. Youtubest kuulasin ja kuulan veelgi Vincent Delermi „Elu alles ees“ (Vie varda). Ilus!

Parem on edasi minna ja mitte proovida teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustumata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Lk 372

Kirjastus: Tänapäev, 2022

 491 lk

 

Meie küla eided tuunivad Viljandit

 

Viljandi on linn, kus olen mitu puuda soola ära söönud ja seega on see linn mulle armas. Ka armsalt hullumeelsed inimesed köidavad mind samuti, seega Ave Nahkur ja Viljandi, tore kooslus ühes raamatus, on piisav põhjus raamatu haaramiseks. Seda enam, et teema on taaskasutus, mis haakub hästi minugi maailmaga.

Raamat on värviline, nagu Avegi. Isiklikult ma teda ei tunne, aga tema õuel olen korra käinud. Paraku oli siis folgiaeg ning nagu raamatuski kirjas, on Ave suur folgifänn. Seega ei olnud teda kodus ning kohvikust me osa ei saanud. Siiski imetlesin tema ummamuudu aeda, värvitud ja absoluutselt omanäolise stiiliga hoovi. Raamatus on see aed ja hoov ning maja saamislugu jms olemas. Mõned olulised taaskasutusprojektid ka. Ka teised linna taaskasutusentusiastid kirjutavad oma seostest vanade asjade uuesti kasutusele võtmisega ning räägivad ka Avest. Tekstid on kenasti kirja pannud Krista Kivisalu.

„Meie küla eided tuunivad Viljandit“ on armas sirvimise raamat, mis kõnetab väga: pildid panevad ahhetama ja kogu see kombo annab inspiratsiooni ning sütitab uusi taaskasutusmõtteid. Ning Viljandisse tuleb kindlasti veel minna, Rohelise Maja kohvikus on käimata, ja lihtsalt selle linna vibe pole ammu sisse hinganud.

Kirjastus: Helios, 2022

191 lk

Nõusolek

 

Teema: vanema mehe ja noore tüdruku armulugu, on hiljuti mulle ette sattunud mitmel korral. Endla teatris nähtud „Must lind“ meenub esmalt. Teema intrigeerib ja Vanessa Springora „Nõusolek“  seda enam - see on aset leidnud päriselt.

Raamatut lugedes esialgu ei saa aru, et tegemist on autobiograafilise looga, see taipamine tekib kusagil poole peal. Neljateistaastane V satub temast kolm korda vanema kirjaniku võrku. See n.ö võrk toimib pealtnäha vastastikusel kokkuleppel, kui sellist kokkulepet üldse saab olemas olla? Raamat on sügav sisevaade tüdruku lapsepõlvele, varajasele seksuaalsusele, suhtele emaga. See ebavõrdne kooslus G. M.-iga oli just isaideaali puudumise ja ema apaatsuse vili, aga ka kõigi teadjate mittesekkumise vili.

Selline raamat puudutab alati, sest ebavõrdsed suhted ei peaks toimima, neid ei tohiks üldse olemas olla. Seda enam, et G. M.il ei ole hea kuulsus ja üks noor laps ei peaks vana mehe fantaasiatest mõjutatud saama. Noor laps ja täiskasvanud mees ei ole oma suhtes võrdses seisuses, ja nõusolek selles eas ei tohiks võrduda nõustumisega. Just sellele „Nõusolek“ mõtlema paneb. Laps oma tähelepanuvajaduses, rumaluses vms võib teha otsuseid, mis teevad terve ülejäänud elu jooksul haiget. Raamat ise on nagu puzzle, mis saab oma tükid kokku eri eluetappide analüüsi kaudu. Lugu on hästi liigendatud ning lugemine kulges ühe jutiga, ühe valuga, seda lihtsalt ei saanudki enne käest ära panna, kui need 170 lehekülge läbi.

Sellise raamatu puhul on raske öelda, et meeldis. Aga meeldis vaatamata sisule, sest selles loos oli poeetilisust, ausust, eksimuse tunnistamist.

Raamatut võiksid lugeda nii neljateistaastased kui ka täiskasvanud. Võib olla kirjanduse kaudu saadud kogemused õpetavad teinekord rohkem või on ennetavama mõjuga kui elu ise.

Kirjastus: Värske Rõhk, 2022

170 lk

Põdravalem

 

Jänesefaktor sobis mulle hästi, ja õnneks on  Antti Tuomainen kirjutanud ka järje, seekord siis Põdravalem. Kuuldavasti peaks kolmas osa ka tulema.

Tegevuspaik on sama, ka tegelased enam-vähem samad, mis Jänesefaktoris.   Henri Koskinen on seikluspargi tänu matemaatilistele valemitele stabiilsele tasandile toonud, kuid surnu ülestõusmine lööb senise elu taas sassi. Ka tarnijatega on raskusi ja ausal teel asju ajada on pea võimatu. Henri soov on täiendada seiklusparki uute, kulutõhusate atraktsioonidega, kuid silmajäänud Põdravalemi-nimeline atraktsioon, mis peaks olema tõeline tõmbenumber, on takistute taga kinni. Aga matemaatiline meelekindlus aitab siingi omajagu ning ausus on tee, mis ei vii eesmärgini.

Samasugune jantlik lugu on see teinegi osa. Natuke kriminaalne, pisut armastust, pisut kavalust ja kavaldamist, vennalike suhteid, andestamist ja mõista püüdmist. Pisut rohkem on siin lahatud ühe seikluspargi hingeelu, ehk teisisõnu, kuidas rahvalt nutikalt rohkem pappi välja meelitada, sest milleks see seikluspark siis loodud on. Kõik see jant hoiab aga kenasti nina raamatus ning mingil rahulikul moel loed ja ei imesta, et  üks lihtne seikluspargi lugu on sind kenasti taas endasse haaranud.

Kirjastus: Varrak, 2022

256 lk

Jänesefaktor

 

Raamatu kaanepilt ja pealkiri on eristuvad ning tagakaane info lubab teistmoodi lugemist. Antti Tuomainen „Jänesefaktor“.

Henri Koskinen on elukutseline kindlustusmatemaatik, kuid nüüd, mil suri tema vend, sajab talle kaela seikluspark SinuMinuFun koos kõigi võlgade ja muude kohustustega. Selgub, et see juhtimine nii lihtne ei olegi, sest oma raha ootavad seikluspargile laenu teinud kurjategijad ning rahalist seisu parandada ei ole sugugi lihtne.Samas ilmselt teadis ka vend Juhani, et matemaatiline mõtlemine aitab üle igast mäest. Kuid kas ikka igast`?

Jänesefaktor on tõepoolest täiesti teistsugune raamat, see on nagu kompott Mika Nousiainenist, natuke on Tuomas Kyröt või siis on kõik vastupidi. Igatahes on seegi lugu üsna üle võlli, kisub kohati kriminaalseks ning väike armulugu on ka olemas. Päris klassikalisest  krimist on siiski asi kaugel, sest klassikalise krimi jaoks on sündmuste kulg kuidagi pehme ning sõna otseses mõttes tapmine ei näi siin üldse kuriteona. Ilmselt on asi selles, et kui seda teeb n.ö hea, siis see oleks nagu hädatapmine, mis omakorda pehmendab suhtumist. Igatahes mulle meeldis, sest siin on väga kastist välja mõeldud ning kokku on saanud tore lugemine.

Olen kogemustest õppinud, et kui mingi asi mind morjendab, siis pean kõigepealt leidma selle osategurid, sooritama arvutuse ja vaatama, mis on lõpptulemus lk 128

Kirjastus: Varrak, 2022

294 lk

Hoia mul käest

 

Jälle krimi lainel. Seekord Prantsuse autor Michel Bussi.

Mees, naine ja nende kuue aastane tütar  veedavad puhkust Reunioni saarel. Kõik näib parimas korras, kuid ühel päeval kaob naine ning juurdluse märgid viitavad süüdlasele, abikaasa Martialile. Mida teha, kui näid ilmselge süüdlane`? Mees valib põgenemise tee, haarab  kuueaastase Sofa ja üritab kaduda. Põgeneda saarelt näib olevat võimatu missioon, sest saar ju.  Pagemisteele jäävad laibad ja muidu ohtlikud olukorrad. Kas see kõik ikka täpselt nii on nagu näib, see küsimus on kogu aeg õhus ning paneb raamatu järele haarama.

Krimi on ikka ja alati teada valik, sest miski on enne lugemist selge - keegi tapetakse, keegi on süüdi ja üsna sageli on keegi ka süüdi lavastatud. Selles loos tapetakse aga inimesei nagu kärbseid ning lugu keerab sedapidi, et raske on veenduda mehe süütuses, kuigi süüdlase muljet ta kogu aeg ka ei jäta. Krimi on nagu riknenud kapsas, ikka kiht kihi haaval lähened söödavale osale. Eks selleski loos neid kihte on, mis süüdi või süütusekihte avavad ning ühtlasi võtavad üsna hästi oma võimusesse. Samas see krimikiht ei eristu millegi poolest, on kurikael, on kannatajad, on mineviku saladused, on ootamatud takistused,  mingit peadpööritavat seiklust ei arenenud. Minu jaoks oli parim osa raamatust Reunioni saare loodusekirjeldused. Isegi klõpsisin google lahti ja kogusin veidi infot. Kutsuvalt on seda saart kirjeldatud küll: väike, mägine, lopsakas loodus, vulkaaniline ning natuke Havai sarnane, suurepärane matkajate paradiis.

Kirjastus: Varrak, 2022

328 lk