Tegemist on minajutustaja Eva kirjadega oma poja isale Franklinile, kus ta juurdleb oma tunnete üle, minnes tagasivaatavalt aega, kui laps oli alles n.ö plaani võetud. Eva oli oma karjääri tipul, tal oli ilus kodu, palju reise seljataga ja ilmselgelt kõik, mida enamus ihkaks. Puudu oli laps. Ausalt Franklin, järsku me peaksime lapse saama kas võ ainult selleks, et meil oleks millestki muust rääkida (lk35). Kas kainelt kalkuleeritud otsus, saada laps, või lihtsalt oli tunne vale, kuid Eval ei tekkinud juba eos sidet lapsega, pigem võis seda tunnet nimetada vastumeelsuseks. Kõik, mida laps tegi, oli emale liiga tüütu, rõõm lapsega tegelemises puudus. Vastukaaluna tuimale suhtlusele ema poolt süvenes Kevinis trots, kiuslikkus.
Teine äärmus oli isa. Tema jumaldas oma poega, pidas teda üleliiagi arukaks, osavaks, ja seda ka siis kui viimase käitumine oli halb. Kuidas siis pidi käituma ja hakkama saama laps. Kas kõigi sinu halbade tegude ülistamine pimestatuna tingimusteta isaarmastusest on hea? Või vastupidi, kas tuima ema armastuse võitmiseks tehtud üleannetused õigustavad tehtut. Igatahes kurjusepall hakkas veerema juba lapsepõlves ja jõudis pärale õõvastava kuriteoga.
Raamatu lõpuks ei ole jäänud minajutustajale ühtegi teist lähedast, peale oma mõrtsukast poja, keda vanglas külastada.
Iseenesest lugemine oli veniv. Pikad sisemonoloogid, arutlemised muutusid natuke tüütuks. Kuid sisekaemuslikud stseenid tõid silmeette tervikliku kujutluspildi.
Õhku jääb küsimus, kas mõni inimene sünnibki halvana siia ilma, või kasvab ta halvaks?
No comments:
Post a Comment