Üks vähestest maskuliinsetest minudest. Eks ta pisut teistmoodi ikka oli. Lugema meelitas mind põnev kaanepilt ja ikka igatsus kaugete eksootiliste maade järgi. Kuna Jamaicast ja reggae-muusikast on palju kuuldud, aga ise kunagi ilmselt sinna ei satu, siis raamat ajab taas selle esmase uudishimu ära.
Tarrvi Laamann oma suhtliselt ostekohese ütlemisega annab palju teada pidudest, loomulikult sealsetest inimestest ja reggae-muusikast. Emotsioonid on hästi ja humoorikalt edasi antud ning raamatu autor on ilmselgelt oma südame reggaele ja Jamaicale andnud. Vägagi tuttav tuli ette - võõral maal tekitab ka sugulasrahvuse soomlaste nägemine äratundmisrõõmu
Üleüldises plaanis loetu meeldis, kuid midagi natuke jäi puudu!? Võib olla minu kiiks? Ilmselt sellised lühiajalised süstid ühele võõrale maale ei anna täit ettekujutust kultuurist, kommetest, erinvatest elulaadidest. Üks asi on võõral maal korraks ära käia, teine siiski koha peal proovida elada ja ennast elatada. Kuigi võib-olla kogu see elu Jamical ongi selline reggae`lik ja suhteliselt muretu, mine tea. Aga üks on kindel, pole probleemi - lugesin ja raisatud aeg see küll ei olnud!!!
No comments:
Post a Comment