Laste kasvatamine on täiesti tavaline, loomuliku kulgemisega
elu osa. Ega seda nüüd nii väga raamatujärgi teha ei saa. Aga kui, siis Jesper
Juul on küll selline autor, kelle väidetega võib paljuski nõustuda. Neid kohti
raamatus ikka oli, kus näis, et oot-oot selle peaks pähe õppima. Lapsega
manitsedes kipub ikka minema see sõnastus oma moodi. Kas seegi alati vale on,
aga mulle tundub, et neid Jesper Juulilikud kokkulepped on mõjusamad või
vähemalt lapsesõbralikumad. Ja mõnikord on vaja, et keegi tuletab meelde, et on sinu laps, mitte lasteaia, naabrite, ämma.
Antud raamat on lihtsas dialoogi vormis, üks küsib, teine
vastab ja kõik näib vägagi loogiline. On küll asju, millega 100% ei nõustu. Aga
lihtne lugeda ja annab kas kindlusetunnet juurde või loob tunde, et ma tahan
end täiendada, teada saada, võib olla on midagi uut, millele ei oska ise
piisavalt tähelepanu pöörata.
Silma jäi väljend hästitoimiv laps? Milline saab olla hästitoimiv laps, kas see,
kes oma vanematele iial tüli ei tee?
Ja lisaks keegi ei
tule lapsepõlvest välja ilma haavadeta hinges ja armideta kehal, selleks on
juba põlvkonnad ja sellest tulenevad arusaamad erinevad, mingid ebakõlad ikka
tekivad, olgugi, et vastavasisuliste raamatute loetupagas võib suur olla.
No comments:
Post a Comment