Püha Baikal

Olev Remsu väitel on Baikal meist sama kaugel kui moslemite pühapaik Meka. Tegelikult ei võta üks keskmine eestlane oma reisiplaani kumbagi väga sageli või kas üldse kunagi. Tohutult suure teadmistepagasiga loodus- ja reisimehena on ta kirjutanud väga ausa ja inforikka raamatu, mida oleks mõistlik lugeda eelkõige sinna rändajatel, aga ka lihtsalt uudishimulikel (nagu mina). Teada saab ajaloost, šamaanidest, Baikali pühadusest, et jää Baikalil on sama kordumatu nagu järv isegi, kohalikest pärimustest jne.  Autor on lisanud nähtule-kogetule juurde oma isikliku arvamuse ja varasemaid teadmisi.  Remsu tõdeb, et parim maast ja kultuurist aimu saamise viis on sõita mööda maanteid. Ja siis näed, et Venemaal elatakse endiselt ühteaegu  XIII ja XXI sajandis ning katki selles pole midagi.  Kuid XXI saj püütakse elada, nagu maailmamastaabis etteantud mallid on.  Kõik peab maailmas olema ühte moodi (lk 16). Nimetus Transsibiri raudtee loendamatute teiste trans-nimede eeskujul,  või baikali riviera. Üldiselt tõdeb autor, et areng Venemaal on toimunud. Ettevõte on võimas, kuid bardakk veel võimsam (lk 18).

Tiit Pruuli iseloomustab Relvet kui uudishimulikku rännumeest. Ja tõepoolest, mulle näib, et igale oma peas keerlevale küsimusele otsib ta ka vastust. Huvitav, kas suslikud pistavad pea lume alt välja- peab vikipeediast järele vaatama ( lk 23).

Kirjapandu on vägagi positiivses võtmes, negatiivset nenditakse kui fakte. Väga inspireeriv on burjaatide uskumus, et põhjanael on elus ja jälgib meid, teab kõike, meie tegusid ja mõtteid, kuid temalt ei tohi midagi soovida. Kui aga midagi tahta, tuleb seda paluda hoopis virmalistelt, nemad aitavad. Seejuures ei tohiks aga küsida endale, vaid oma lähedastele, sõpradele või päris võõrastele, siis minevat soov täide (lk.83).

Armas raamat.