Kui vaatan neid riiuleid täis raamatuid raamatukogus, siis
tuleb tõdeda, lugenud neist olen ikka väheseid.
Õnneks on ka Pierre Bayard vägagi mõistev lugemise suhtes- kõiki ei jõua
ja ei peagi ihaldama üldse lugeda. Esiteks on inimesel huvid, tahta võib kõike,
aga huvituda võidakse ainult vähesest. Teiseks ei suuda kõike loetut meeles
pidada (siin kohal on minu selliseks märkmikuks see blogi) ja kas peabki. Bayard
väidab, et unustamine algab juba lugemise hetkel. Kolmandaks annab kinnituse
Bayard oma kirjutises, et arutleda ja rääkida raamatust võib ja saabki ilma
seda lugemata.
Päris nii see muidugi ei ole, et üldse kokkupuutunud ei ole
ja rääkida tean. On mingeid oskusi, mida endas saab arendada või taasleida. Üks on lehitsemisoskus – ikka algust ja lõppu
ja natuke sekka ka keskpaika – ja selle läbi endale osata seoseid luua. Teine
on varemkuuldu ülesotsimine oma sisemusest – kõigil on oma kogemustepagas, mida
ehitame aastaid – õige tuleb osata lihtsalt vajadusel esile tuua. Ja muidugi on
vahe, kellega vestled ja kuidas. Üks on jutustada sellest, millest teoses
juttu, teine on näha tagamaid ja seoseid laiemalt.
Bayardi arvates on oluline, et oskaksid raamatu paigutada õigele
riiulile „kollektiivses raamatukogus”.
Nii võibki rääkida põhimõtteliselt asjadest, millest pole
endal täit selgust, aga sa tajud ja tunnetad olukorda. Haritud inimene lihtsalt oskab orienteeruda.
No comments:
Post a Comment