Sunday, April 7, 2013

Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud



Kui vaatan neid riiuleid täis raamatuid raamatukogus, siis tuleb tõdeda, lugenud neist olen ikka väheseid.  Õnneks on ka Pierre Bayard vägagi mõistev lugemise suhtes- kõiki ei jõua ja ei peagi ihaldama üldse lugeda. Esiteks on inimesel huvid, tahta võib kõike, aga huvituda võidakse ainult vähesest. Teiseks ei suuda kõike loetut meeles pidada (siin kohal on minu selliseks märkmikuks see blogi) ja kas peabki. Bayard väidab, et unustamine algab juba lugemise hetkel. Kolmandaks annab kinnituse Bayard oma kirjutises, et arutleda ja rääkida raamatust võib ja saabki ilma seda lugemata.
Päris nii see muidugi ei ole, et üldse kokkupuutunud ei ole ja rääkida tean. On mingeid oskusi, mida endas saab arendada või taasleida.  Üks on lehitsemisoskus – ikka algust ja lõppu ja natuke sekka ka keskpaika – ja selle läbi endale osata seoseid luua. Teine on varemkuuldu ülesotsimine oma sisemusest – kõigil on oma kogemustepagas, mida ehitame aastaid – õige tuleb osata lihtsalt vajadusel esile tuua. Ja muidugi on vahe, kellega vestled ja kuidas. Üks on jutustada sellest, millest teoses juttu, teine on näha tagamaid ja seoseid laiemalt.
Bayardi arvates on oluline, et oskaksid raamatu paigutada õigele riiulile „kollektiivses raamatukogus”.
Nii võibki rääkida põhimõtteliselt asjadest, millest pole endal täit selgust, aga sa tajud ja tunnetad olukorda. Haritud inimene lihtsalt oskab orienteeruda.

No comments:

Post a Comment