Mõnikord on pealkirja kõla ja sisuline lubadus suurem, kui
loetu tegelikult. Kaaneinfo põhjal eeldasin teistsugust lugemist. Aga
ilmselgelt selline pealkirja püstitus täitis oma eesmärgi.
Greete Kõrvits on raamatukaante vahele koondanud esseed, mis
on kirjutatud tema Ameerikas olemise ajal.
Raamatuks ta millegipärast ei julge oma kirjutist nimetada. Ilmselt on
jäänud õhku rippuma väikene ebakindlus - kas ikka on kõik nii hästi ja mine tea….
Minuga oli nii ja naa.
Pessimistliku alatooniga kirjapandud jutukesed räägivad
igatsusest, iseendast, kohanemisest, vanematest, oma uuest perekonnast, Eestist ja
Ameerikast. Palju on võrdlemist, ütleb seda pealkirigi. Kirjutaja tajub ka ise,
et selline võrdlemine on stressitekitav. Minu arvates noore inimese kirjutatus oli väga palju negatiivsust, stampides kinni olekut, ennatlike
järelduste tegemist või siis hoopis tahtlikku ülevõlli keeramist. Samas teksti oli
hea lugeda, kohati ootamatud mõttekäigud, huvitavad võrdlused. Kirjutatud on
nii, nagu mõtted tulevad, vahel lähevad
veidi lappama, aga siis on taas jälle loogilisel joonel.
Kõigega ei peagi nõus olema. Mina ei nõustu mõne teemakäsitlusega. Kui Sulev Nõmmiku kehastatud Aadu teatas Kohviveskile: „So ma panen
laulu sisse – seal seisad sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine sind
sealt lahti ei kisu“, siis ilmselgelt oleksin mina oma ebameeldivad vanavanemad
jätnud raamatusse raiumata. Vaevalt, et nad isegi seda oleksid soovinud. Ka mõttekäik
vanadest ja vanakeste austamisest oli kummastav. […] käituda, nagu vanadus oleks mingi saavutus, mille üle tuleks uhke olla
ning mida tuleks austada, on üsna tobe. lk 109. Ja mina ei jaga mingil moel arvamist, et kes midagi saavutanud ei ole, siis
seda austama ei peagi. Analoogseid mõttekäike oli selles raamatus veelgi.
Avameelne kirjandus või ühemaailmavalu põdeja pihtimused, nii võib vist seda nimetada. Igal oma põhjus,
miks ta seda teeb. Raamatus on tegelikult öeldud, miks ta seda tegi.
„Luba siis mulle, et
meist ei saa kurjad vanainimesed.”
„Me oleme juba kurjad
noored inimesed,” naeratas Colin. lk 112.
No comments:
Post a Comment