Wednesday, November 27, 2013

Harilikud äikesetormid



Raamatu valik on alati selline veider omamoodi protseduur – vaatad üht ja vaatad teist, ühel hetkel ei sobi mitte ükski, samas teisel vaatlusel on see esimene valik ikka hea. William Boyd´i Harilikud äikesetormid ilmus juba 2012. aastal, esialgu millegipärast ei tekkinud õiget tõmmet. Kuid meelde jäi  selle raamatu olemasolu õnneks küll. Nüüd, kui mõte asuda lugema sai küpseks, on rõõm, et ka tunne ei petnud. Oodatud kriminaalne lugu hakkas hargnema palju enamaks.
Klimatoloog Adam  Kindred ´i ootavad uued väljakutsed Londonis, aga nagu välk selgest taevast satub ta juhuste kokku langedes mõrva tunnistajaks ja suurde, halastamatusse mängu. Jah, juhused mängivad elus suuremat rolli, kui iial arvatagi oskaks. Šikist härrasmehest saab kodutu ja tagaaetav. Jahti peavad talle nii politsei kui pätid.  Adam püüab ellu jääda, ära kaduda anonüümsena suurde linna. Samas vaevavad kahtlused, kas anda end politseile üles? Miski tema sees ütleb, et mitte. Targa inimesena ta adub, et kasutada ei saa enam mitte mingeid tänapäevaseid hüvesid, ei pangakaarti, ei mobiiltelefoni. Niimoodi kaotakse kahekümne esimesel sajandil – sa lihtsalt keeldud selles osalemast lk 180. Kui Adam tapab söögiks esimese kajaka,  saabub mõistmine - ta on karastunud eluks tänaval.
Kui üks osa kirjeldusi on Adami siseheitlused, siis teine Londoni linnatänavad, kodutu neil tänavail - mis tähendab olla kodutu, kuidas muutud ise koos oludega. […] teda rabasid tugevad, vastukäivad tunded: metsik uhkus oma sitkuse ja leidlikkuse üle; kibe enesehaletsus selle pärast, et ta on sellisena lõpetanud. Jah, ma olen vaba […], aga mis minust saanud on ? lk 157. Et lugu segasem oleks, imbuvad loosse  narkarid, prostituudid, palgamõrtsukad, ja küll inimkonna madalam kiht paneb ka tähele üht kodutut. Aga kodutu pea töötab – mis edasi, elama ju peab kuidagi.

Kui vaadata kurjategijat kohtupingis, siis alati on õige natuke kahju sellest kössis inimesest. Ka selles loos on inimlikumaid külgi püütud juurde lisada eluhammasrataste vahele jäänutele.  Prostituut, kes annab oma lapsele söögiks õnnehelbeid, mis koosnes maishelvestest, banaanitükkidest, rummisortsust ja purustatud uinutavast tabletist, et laps ikka magaks, kui ema oma keha müüb või raskest tööst välja puhkab. Palgamõrtsukas, kes loetleb üles, kui palju ja kus on ta inimesi tapnud, kuid  oma koera terviserikke tõttu tõttab arstile ja hellitab teda hea ning paremaga.

Loos on väga erinevad liinid, peatükid on üles ehitatud selliselt, et põnevuse ja ootusärevuse moment ei kaoks kusagile. Uut lugema asudes esiotsa ei saanudki aru, millise tegelase tegutsemiskord on.  Kuigi raamat on algusest lõpuni põnev, siis otseselt midagi hirmutavat selles loos ometigi ei ole, halastamatule teemale on lisatud tajutav pehmendav nüanss. Ehk nagu ütleb Kaarel Kressa oma Päevalehes ilmunud artiklis  „Äikesetormide” võlu üheks põhjuseks on just jutustajahääl, mis laseb aimata kirjaniku suunurgas peituvat pisikest muiet. Mina tajusin ka seda muiet, siinkohal tooks paralleele muigega, mis tekkis  Vaarikalaevukesepõgenikku lugedes. Autorit ennastki võisid n.ö lõbustada ootamatud pöörded ja loo puänt.  Aga järelemõtlemiseks siiski on kodutus ja muidugi ootamatud, sinust sõltumatud  elukäigud. 


Veel räägivad:

No comments:

Post a Comment