Raamatu valik on alati selline veider omamoodi protseduur –
vaatad üht ja vaatad teist, ühel hetkel ei sobi mitte ükski, samas teisel
vaatlusel on see esimene valik ikka hea. William Boyd´i Harilikud äikesetormid ilmus
juba 2012. aastal, esialgu millegipärast ei tekkinud õiget tõmmet. Kuid meelde
jäi selle raamatu olemasolu õnneks küll.
Nüüd, kui mõte asuda lugema sai küpseks, on rõõm, et ka tunne ei petnud. Oodatud
kriminaalne lugu hakkas hargnema palju enamaks.
Klimatoloog Adam Kindred
´i ootavad uued väljakutsed Londonis, aga nagu välk selgest taevast satub ta
juhuste kokku langedes mõrva tunnistajaks ja suurde, halastamatusse mängu. Jah,
juhused mängivad elus suuremat rolli, kui iial arvatagi oskaks. Šikist
härrasmehest saab kodutu ja tagaaetav. Jahti peavad talle nii politsei kui
pätid. Adam püüab ellu jääda, ära kaduda
anonüümsena suurde linna. Samas vaevavad kahtlused, kas anda end politseile
üles? Miski tema sees ütleb, et mitte. Targa inimesena ta adub, et kasutada ei
saa enam mitte mingeid tänapäevaseid hüvesid, ei pangakaarti, ei
mobiiltelefoni. Niimoodi kaotakse
kahekümne esimesel sajandil – sa lihtsalt keeldud selles osalemast lk 180. Kui
Adam tapab söögiks esimese kajaka, saabub
mõistmine - ta on karastunud eluks tänaval.
Kui üks osa kirjeldusi on Adami siseheitlused, siis teine
Londoni linnatänavad, kodutu neil tänavail - mis tähendab olla kodutu, kuidas
muutud ise koos oludega. […] teda rabasid
tugevad, vastukäivad tunded: metsik uhkus oma sitkuse ja leidlikkuse üle; kibe
enesehaletsus selle pärast, et ta on sellisena lõpetanud. Jah, ma olen vaba
[…], aga mis minust saanud on ? lk 157. Et lugu segasem oleks, imbuvad
loosse narkarid, prostituudid, palgamõrtsukad,
ja küll inimkonna madalam kiht paneb ka tähele üht kodutut. Aga kodutu pea
töötab – mis edasi, elama ju peab kuidagi.
Kui vaadata kurjategijat kohtupingis, siis alati on õige
natuke kahju sellest kössis inimesest. Ka selles loos on inimlikumaid külgi püütud
juurde lisada eluhammasrataste vahele jäänutele. Prostituut, kes annab oma lapsele söögiks
õnnehelbeid, mis koosnes maishelvestest, banaanitükkidest, rummisortsust ja
purustatud uinutavast tabletist, et laps ikka magaks, kui ema oma keha müüb või
raskest tööst välja puhkab. Palgamõrtsukas, kes loetleb üles, kui palju ja kus
on ta inimesi tapnud, kuid oma koera
terviserikke tõttu tõttab arstile ja hellitab teda hea ning paremaga.
Loos on väga erinevad liinid, peatükid on üles ehitatud
selliselt, et põnevuse ja ootusärevuse moment ei kaoks kusagile. Uut lugema
asudes esiotsa ei saanudki aru, millise tegelase tegutsemiskord on. Kuigi raamat on algusest lõpuni põnev, siis otseselt
midagi hirmutavat selles loos ometigi ei ole, halastamatule teemale on lisatud tajutav
pehmendav nüanss. Ehk nagu ütleb Kaarel Kressa oma Päevalehes ilmunud artiklis „Äikesetormide” võlu üheks põhjuseks on just
jutustajahääl, mis laseb aimata kirjaniku suunurgas peituvat pisikest muiet.
Mina tajusin ka seda muiet, siinkohal tooks paralleele muigega, mis tekkis Vaarikalaevukesepõgenikku lugedes. Autorit
ennastki võisid n.ö lõbustada ootamatud pöörded ja loo puänt. Aga järelemõtlemiseks siiski on kodutus ja
muidugi ootamatud, sinust sõltumatud elukäigud.
Veel räägivad:
No comments:
Post a Comment