Elatud on juba aastaid võõrsil või siis ehk juba kodus.
Asjad edenevad nii, kuidas Karl Oskaril jõudu ja pealehakkamist on, ja seda tal
on. Seda on kogu Ameerikas. Teaduse ja tehnika kiire areng jõuab ka Karl Oskari
koju ja annab pisutki hõlpu Kristinale, kes saab nüüd perele riided kokku
vuristada õmblusmasinal. Kristina on leppinud kõigega, ka sellega, et tema
eluaastad siin võõral mandril ei kesta kaua. Ta palub vaid, et saaks lapsed veidigi
suuremaks kasvatada, kuid tema jõud on raugenud. Keha on kurnatud sagedastest
rasedustest ja igatsusest. Kristina tundlik natuur ei olnud selleks kõigeks
loodud. Karl Oskar sai aru, et Kristinal on raske, aga ta ei mõistnud tema
hingeseisundit lõpuni. Armastatud kaasa surm murrab ka tema sihikindluse ja
teotahte.
Inimene on kord nii loodud, et otsitakse ja igatsetakse
paremat, aga kas see uus on alati parem? Ühtemoodi surelikud ollakse nii vanal
kui ka uuel maal, nii kodus kui võõrsil.
Läbi nelja osa käsitletakse peaaegu ühe inimpõlvepikkust
perioodi, kus lisaks perekonna loole on palju ajaloolist tausta 20. sajandi
keskpaiga Ameerika elu, olu, muutumise, arenemise kohta. Aastatest minnakse
üle, aga milleski katkendlikku tunnet ei jää. „Tee tööd ja näe vaeva” on
läbivaks jooneks igas osas. Kas tuleb ka armastus? Armastus on, on Karl Oskari
ja Kristina, Kristina ja Jumala, Karl
Oskari ja uue kodumaa vahel, kuid Kristina leppis vaid armastusega oma mehe ja
laste vastu, uus kodumaa jäi talle võõraks. Mis sellest, et leppimine tuli. See
maa muutis neid kõiki, kuid ka nemad muutsid Ameerikat ja sealsete elanike elu.
Suured indiaanlaste elualad said asustatud võõramaalastega, kes kodustasid
selle endale.
Kui tavaliselt aegu hiljem pärast lugemist ei mäleta sisu ja
tegelasi, mäletad vaid tunnet – oli hea
raamat, siis selle tetraloogia puhul küll mälu suures plaanis millegagi alt ei
vea. Peale emotsiooni mäletad ka teatud nüansse. Karl Oskar ja Kristina on
tegelaskujud Rootsi kirjandusest ning sama olulised, kui Eestile Vargamäe
Andres või Norrale Kristina Lauritsatütar.
Informatiivne:
No comments:
Post a Comment