Ootasin põnevusega Minu Stockholmi saabumist. Stockholm on ju meile
geograafiliselt nii lähedane linn ja
enamasti arvame kõik, et me teame tast piisavalt palju, mis sellest, et korra
või paar on sinnapoole kiigatud. Minu teadmised ja kogemused selle linnaga ei
ole eriti suured. Seega lootsin siis natuke oma kogemustepagasile selgitust
saada ja Rita Ahonen avardas senist pilti päris hästi.
Kui inimene nõukaaegsest olemisest satub suurde ilma, siis
halenaljakad juhtumised on küll garanteeritud. Ja neid, kord suuremaid ja siis väiksemaid
äpardusi Rital ikka juhtus. Raamatule andsid need naljad rõõmsa nüansi juurde.
Kuid lisaks naljale, annab autor oma visaduse ja erinevates
olukordades toimetulekuga kinnituse, et tubli
naine saab igal juhul hakkama. Kogu loos on olevik minevikuga läbi põimitud,
mis annab loetule efekti juurde. Kauge aja tagant kõike ju ei mäleta, aga kui
meenutama hakata, siis tulevadki esile killud, millest saab kokku ühtse ajastupildi.
Väga toreda tervikliku mulje jättis ka Rita
esitatud Rootsi haridussüsteemi kirjeldus.
Kuna 192. leheküljel käsitletakse väga pikka perioodi, siis mõned
teemad jäid siiski minu arvates hüplikuks. Näiteks abikaasa oli, oli, ja siis
kadus kogu loost. Ilmselt ei olnud Heiki
oluline osa Rita kogemustepagasist. Või vähemalt näib, et ühise kogemuse ja kogemise aega ei olnud palju, sest enamus tegevusi toimub sõprade ja
tuttavate toel.
Sellegipoolest, raamatu autor on väga hästi hakkama saanud nii
oma kooli loomisega, kui ka selle raamatu kirjutamisega. Seega on kindel, et
vanniga ta merel enam ei uju, „jalge alla” on ajaga saadud ikka kindlam pinnas,
s.t on tal rohkem eneseusku, julgust, tarkust, kogemust selleks, et kõigega
toime tulla.
P.S Kuidas sai Rita Ahonenist Rita Heinot Ahonen – see väärib lugemist :D
Loe ka:
.
No comments:
Post a Comment