Asunikud

Tetraloogia kolmandas osas on alanud argipäev Ameerikas. Esialgsed plaanid ei lähe täpselt nii nagu mõeldud oli. Ajutises palkmajas tuleb elada plaanitust kauem. Raha ei jätku, nii nagu loota võis. Äpardumisi ja ebaõnne tuleb ka siin „Ameerigas” ette. Kuid Karl Oskar on täis tööindu, tulevikuplaane ja uhke saavutatu üle. On kirjutatud esimesed kirjad kodumaale ja ka vastused saadud. Uhkusenoodiga annab Karl-Oskar ülevaate oma töödest ja edusammudest. Tema kirjapilti ja sõnavarasse imbub üha enam võõraid, inglisepäraseid väljendeid.

Tekivad esimesed kaasmaalastest naabrid. Kogukond kasvab ja areneb. Paraku ei tuldud  siia üksnes elama, siin ükskord ka surrakse. Tuli valida sobiv paik kalmistu jaoks, ja ei lähegi palju aega, kui esimene lähedane saab maetud võõrasse mulda. Karl Oskari kullaväljadelt saabunud vend Robert on oma rännakutel nakatunud surmatõppe.

Kui kodumaal oldi kammitsetud eelarvamustest, siis siin ollakse paljuski vabamad. Kristina sõprus Ulrikaga poleks Rootis kõne allagi tulnud. Siin aga on ta valmis seisma ka naabritega tüllimineku hinnaga oma sõpruse ees. Isegi oma järjekordselt sündinud lapsele paneb ta sõbranna nime. Jah,  Ameerika on Kristinat muutnud, kuid igatsus oma vana kodumaa järgi ei ole kusagile kadunud, mis sellest, et kolm viimati sündinud last on juba ameeriklased, kellest üks hakkab kandma ka ameerikapärast nime.

Paraku katkematu töörügamine, enesele mittehõlpu andmine on neist teinud enneaegu vanad inimesed. Kristina sünnitused on üha raskemad ja neist toibumine võtab rohkem aega. Karl-Oskar veab oma jalga järgi ja adub ka ise, et jõud hakkab raugema, mis sellest, et ta peaks olema mees oma parimais aastais. Kristina usub ettemääratusse - kõik on Jumala tahe, inimene on vaid Kõigevägevama tööriist. Sellest tingituna  said nad osalisteks Ameerika ümbermuutmisel.

Kas see on määratud või vaba tahe, aga lugeda jääb tetraloogia viimane osa.