Minu lugemised käivad kuidagi vooludena - natuke kergemat ja
natuke raskemat, aga ikkagi kirjandus :D Sellise kergema hulka kuulub viimati
loetud Lisa Rogak´i soe ja südamlik raamatuke.
Kellele meeldivad loomad, siis nunnu-meetri kõrgele
tõstmiseks on see ainuõige raamat. Pügalad ikka tõusevad juba ainuüksi neid
pilte vaadates. Koer ja kitsetall, kana ja pardipere, koer ja mägrapoeg -
sellised huvitavad koosolemised. Millegipärast toimub mõnikord looma mõtlemises
selline pööre, et keemia tekib hoopis teise liigikaaslase vastu. Samas teinekord
on jälle kaasaaidanud inimese käsi. Lood on kõik lihtsad, lühikesed, ka lastele
arusaadavad. Asjalikkust lisavad mõned
huvitavad loomafaktid.
Selline tore, lihtne, armas vahepala.
Kui kuuled pardi prääksumist, on tegemist ilmselt emapardiga, sest enamik isaparte on tummad.
No comments:
Post a Comment