Minu Kopenhaagen

 

Ilus tänapäevase muinasjutu algus. Elu oli kiire ja rutiinne,  ja siis, ühel ilusal päeval sattus Kati sõbrannade soovitusel pilku heitma tutvumisportaalile ja sealt jäi pilk peale Martinile. Kui Minu Albaania oli nagu hoiatus - ärge looge interneti toel tutvusi, siis Kati Nielseni kirjutatu ja kogetu on küll selline, mis võtab need pidurid maha. Õnneks on ilusaid kogemusi ka.

Kui lugu on Taanist, ega siis muinasjutulisusest mööda ei pääsegi. On ju Anderseni muinasjutud osake Taani kultuuriloost. Andersen on kirjutanud, et armastusest vabanev jõud muudab kalasabaga näki inimeseks lk 14. Minu arvates iseloomustab see väga hästi ka Kati kirjutatut. Armastusest saadud jõud teeb imet, muudab argipäeva peoks ja paneb märkama erilist seal, kus seda tavaolekus nagu polegi. Kuna kirjutaja on ilmselgelt õnnelik, siis seda õnnelikku olemist õhkub igast kirjapandud sõnast. Loetus on midagi, mis puudutab naisinimese hinge. Veidike muinasjutulisust ja samas ka ilustamata tegusat argipäeva.

Teisest kultuuriruumist läinuna tõusis päevakorda ka taanilik küsimus. Mitte „olla või mitte olla”, vaid kuidas olla? Kui taanlaste olek oli vaba, siis Kati jaoks oligi kõige keerulisem hygge olek, ehk siis oma tegemiste ja vaba oleku nautimine. Raske on sobituda võõra maa seadustega, kuid kui „mõnusolek” on selgeks saadud, siis muu sobitumine tuli kuidagi iseenesest. Siht silme ees ja sujuvalt saab selgeks keel, ka töö leidmine ei olnud kõige vaevalisem.

Siiras huvi  selle maa ja kultuuri kohta on tuntav igast kirjeldusest, igast ettevõtmisest, mis on ka ladusalt kirja pandud. Värvikalt on iseloomustatud isegi üksikuid tänavaid ja sellega seotud olulisi isikuid. Lisaks on palju ajaloolist tausta, mille lugemine isegi veidi, veidi tüütuks muutuks.

Eriti armas on tütre mõtete kirjapanek. Läksid ju võõrsile ema ja  tütar. Tavaliselt lihtsalt võetakse lapsed kaasa, võib olla küsitakse eelnevalt ka, mida laps sellest arvab, ja minnakse ning ollaksegi. Lapse kogemus on vahetu ja siiras ja „mina” raamatute kontekstis väga värskendav.

Kui sageli me sildistame, et eestlased on sellised ja soomlased sellised, siis Kati tütar tõdeb väga elutargalt, igal pool on igasuguseid inimesi, olenemata sellest, mis riigis elatakse või mis koolis käiakse lk 260.

Üks mõte raamatust:

Kati tööjuurde toodud plakat tsitaadiga: Kujutlege elu pallimänguna, milles teil tuleb pidevalt viit palli õhus hoida. Need pallid on Töö, Perekond, Tervis, Sõbrad, Vaim. Peatselt saate aru, et Töö on kummipall, mis põrkab tagasi, kui selle maha pillate. Aga ülejäänud neli palli on klaasist. Kui mõni neist maha kukub, on see pöördumatult  kriimustatud, plekiline, täkestatud, rikutud või koguni purunenud. Need pallid ei saa iialgi endiseks. lk 231.

P.s  Kes on Hoo Sii Aanesen, ka see väärib lugemist