Sünnipäev

 

Juba esimesed sõnad raamatus olid pisut ebaharilikud, sealt tärkas huvi ja ainuüksi selletõttu, mida üks inimmõtlemine kõike küll välja ei mõtle, lugesin ikka lõpuni ka. Ma ei ole eriline fantaasiakirjanduse austaja. Kuid tavapäratud kirjeldused, ütlemised, arutlused olid need, mis tegid raamatu minu jaoks siiski loetavaks. 

Kaie Ilves on väga huvitava sõnakasutusega. Postiljon Peetruse kondise kassi kuusilmad karbiserva kohal pöörduvad närviliselt paremale, siis vasakule. Või palju pitsilisi asju, lisaks sellele, et kardinad olid pitsilised, sadas ka pitsilist lund (nii ilus). Või päikese kirjeldus: Siis polnud päevades enam üldse valgust. Jõuetu hapu päike nagu aspiriinitablett tõusis taevasse justkui vastu tahtmist lk 36.   Põnev oli jälgida, kas selline mitmetahuline, ebaharilik sõnakasutus ka lõpuni vastu peab. Minu arvates pidas küll. 

Aga lugu ise. Fantaasiaküllane olemine kusagil kõrvalises maaasulas nimega Lodumets. Võib oletada, et tegemist on väikese aleviku ja selle ümbrusega. Väikeste poodide asemele on tekkinud Konsum, postkontori aset täidab kandekeskus, emad-isad käivad välismaal tööl või on pered kolinud ära. Kõik olid linnas. Selles ei olnud midagi imelikku lk 45. Silma hakkas ka kirjeldatud vaesus, Ottol viledaks kulunud kampsun, Postiljon Peetruse logisev Sputnik jne, kuid telefon on ometigi puutetundlik.  Jah inimesed selles loos on  imelikud. Aga lisaks inimestele on siin ka imelikud loomad. Postiljon Peetruse kass, kes kõneleb telefoniga, põldhiir Enn, kes töötab NATOs, konn proua Holtzmann jt. Esialgu oli raske neist sotti saada. Aga kuna raamatu lõpus on tegelaste loend, et midagi segamini ei läheks, siis piilusin ikka üsna sageli.

Vanaisa majas valmistutakse sünnipäevaks, kuid sünnipäevalast nagu polegi…

Eks nii on, et autor kirjutab mõeldes millelegi ja lugeja tõlgendab seda oma kogemustepagasi ja arusaamisega. Nii et ei pruugi lugeja mõte autori omaga kokku minna või vastupidi. Igatahes minu jaoks jäi paljugi segaseks. Minu tõlgenduses on selles loos  väikese maakoha elu traagika ja ka koomika.

 Aga kui ka seda minu kirjapandud lugu veidi segasemaks ajada -  raamatus Peetrus leidis Manfredi juurest käsikirja ja ei osanud sellega muud peale hakata kui see esimesse ettetulevasse kirjastusse saata, ta ei saanud seda ju ometi ära visata lk 52 :D

Aega ja ruumi on lihtne ära eksida, teatud asjaoludel, sa ju tead, ja nad kõik ongi seda teinud, veidi ära eksinud, igaüks omal kombel lk 179.