Juba esimesed sõnad raamatus olid pisut ebaharilikud, sealt
tärkas huvi ja ainuüksi selletõttu, mida üks inimmõtlemine kõike küll välja ei
mõtle, lugesin ikka lõpuni ka. Ma ei ole eriline fantaasiakirjanduse austaja. Kuid tavapäratud kirjeldused, ütlemised, arutlused olid
need, mis tegid raamatu minu jaoks siiski loetavaks.
Kaie Ilves on väga
huvitava sõnakasutusega. Postiljon
Peetruse kondise kassi kuusilmad karbiserva kohal pöörduvad närviliselt
paremale, siis vasakule. Või palju pitsilisi asju, lisaks sellele, et
kardinad olid pitsilised, sadas ka pitsilist lund (nii ilus). Või päikese
kirjeldus: Siis polnud päevades enam
üldse valgust. Jõuetu hapu päike nagu aspiriinitablett tõusis taevasse justkui
vastu tahtmist lk 36. Põnev oli jälgida, kas selline mitmetahuline,
ebaharilik sõnakasutus ka lõpuni vastu peab. Minu arvates pidas küll.
Aga lugu ise. Fantaasiaküllane olemine kusagil kõrvalises
maaasulas nimega Lodumets. Võib oletada, et tegemist on väikese aleviku ja
selle ümbrusega. Väikeste poodide asemele on tekkinud Konsum, postkontori aset
täidab kandekeskus, emad-isad käivad välismaal tööl või on pered kolinud ära. Kõik olid linnas. Selles ei olnud midagi
imelikku lk 45. Silma hakkas ka kirjeldatud vaesus, Ottol viledaks kulunud
kampsun, Postiljon Peetruse logisev Sputnik jne, kuid telefon on ometigi
puutetundlik. Jah inimesed selles loos
on imelikud. Aga lisaks inimestele on
siin ka imelikud loomad. Postiljon Peetruse kass, kes kõneleb telefoniga,
põldhiir Enn, kes töötab NATOs, konn proua Holtzmann jt. Esialgu oli raske
neist sotti saada. Aga kuna raamatu lõpus on tegelaste loend, et midagi
segamini ei läheks, siis piilusin ikka üsna sageli.
Vanaisa majas valmistutakse sünnipäevaks, kuid
sünnipäevalast nagu polegi…
Eks nii on, et autor kirjutab mõeldes millelegi ja lugeja
tõlgendab seda oma kogemustepagasi ja arusaamisega. Nii et ei pruugi lugeja
mõte autori omaga kokku minna või vastupidi. Igatahes minu jaoks jäi paljugi
segaseks. Minu tõlgenduses on selles loos väikese maakoha elu traagika ja ka koomika.
Aga kui ka seda minu
kirjapandud lugu veidi segasemaks ajada - raamatus Peetrus leidis Manfredi juurest
käsikirja ja ei osanud sellega muud peale hakata kui see esimesse ettetulevasse kirjastusse saata, ta ei saanud seda ju
ometi ära visata lk 52 :D
Aega ja ruumi on
lihtne ära eksida, teatud asjaoludel, sa ju tead, ja nad kõik ongi seda teinud,
veidi ära eksinud, igaüks omal kombel lk 179.
Aitäh hea sõna eest:) Ehk pakub huvi ka "Vanaisa maja" ehk "Sünnipäeva" nn eellugu, mis selgitaks nii mõndagi segaseks jäänut:)
ReplyDeleteVõtan plaani :)
ReplyDelete