Tetraloogia teises osas saab kaasa elada väljarändajate
Ameerikasse jõudmisele ja oma koha otsimisele. Uus algus ei olnud samuti kerge, kuid väike helguse
ootus, lootusekiir paremale elule, oli
olemas. Hakatakse rändama sisemaa poole, olemas soovitud elupaiga
aadressilipik. Sõidetakse raudruunaga, mööda jõgesid aurikutega. Enamusele on
see uudne kogemus ja hirm jälitab pidevalt. Lisaks tundmatutele masinatele kardetakse
ka inimesi, olevat ju „Ameerigas” palju pätte ja sulisid. Ja nii ongi, ka
kurjategijad on ettevõtlik rahvas, kes ei pea paljuks ka oma kaasmaalast
rünnata. Lisaks kõigele teeb keeruliseks
rännaku see, et võõral maal ollakse keelt oskamata nagu kurdid ja tummad.
Kuid võõras ümbrus ja uus olukord on need, mis panevad
väljarändajate pesakonda kokku hoidma. Isegi oma toidupalukest on hakatud
jagama. Kristinagi on sunnitud pidama tõelist sisemonoloogi teemal, kas anda
Läänelombi Ulrikale tükk leiba või mitte.
Peale selle ei saa ta aru ka sellest lõputust minekust, sobivat maad paistab olevat
küll ja küll, aga mees oma sihikindlusega muudkui tahab minna ja minna.
Pärast pikka rännakut jõutakse soovitud paika Minnesotas, kus taas
ootab ees töö, töö, töö. Aga seekord ikka uue lootusega ja parema ootusega. Esialgu
ollakse lummatud viljakast pinnasest, tundmatutest puudeliikidest, võrreldakse
neid oma kodumaal olnutega ja ollakse mõneski uhked, et meil kodumaal oli see
ja too asi parem. Teadupärast on kaugemal rohi rohelisem, taevas sinisem.
Vaatamata sellele, et
teised kaasreisijad on juba oma maad välja valinud, Karl-Oskar muudkui läheb ja
läheb. Tema jaoks ei ole veel küllalt hea. Hetkeks tekib ka Kristina hinge
pahameel, aga mees on valiku teinud, sellega naine lepib. Jõutakse Ki-Chi-Saga
järve äärde - koju. Mees teadis, mida mees otsis. Mehele oli hinges kõik
lihtsam. Kristina aga igatses, igatses astrahani õunapuu õunu ja kodumaist
kibuvitsapõõsast , tuttavaid inimesi, kirikus käimist.
Kord tehtud valikud on need, millest tagasiteed enam ei ole.
Lugemist ootab tetraloogia kolmas osa.
No comments:
Post a Comment