Ei teagi, kas on see sügise sündroom, aga viimasel ajal
satuvad kätte vägagi nukra alatooniga lood. Sügavalt kurblooline on ka Vilhelm Mobergi tetraloogia esimene osa. See on nagu jätkuks eelmisele postitusele - väljarändamised ei ole midagi uudset, kõik
kordub. Loetud romaan keskendub minekule 20. sajandil Rootsist Ameerikasse.
Karl Oskar on kuningliku nime ja oma suguvõsalt päritud eriti suure ninaga mees. Näiliselt on olemas
kõik: oma talu, naine Kristiina, vähe sekkuvad vanemad, riburadapidi sündivad
lapsed ja töö, töö, töö. Kuid see lõputu rügamine ei toonud hingele midagi ja
vaatamata suurtele ponnistustele saadab neid pidev äpardumine. Nad püüdsid
ülesmäge, läks aga allamäge. Tööd
tehakse, aga isegi laste kõhud ei saa korralikult täis. Kui naine on sügavalt usklik, siis Karl Oskar
usub peale jumala ka iseennast. Kusagilt on kuuldud unistuste maast Ameerikast.
Otsus minna küpseb pärast traagilist sündmust.
Laevareis on kõike muud kui kerge. Kordamööda kõnelevad
Karl-Oskar, Kristiina ja teised minejad. Kellel on ainult siht silme ees,
kellel kahetsus hinges, kelle „üks jalg” jääbki kodumaale. Kapten loeb kokku
reisi ajal lahkunud, on jõutud „Ameerigasse”.
On 20. saj keskpaik. Aeg, mil rõõmu oli väga vähe. Noor
oldigi vaid seni, kuni mindi mehele või võeti naine. Harimatus, paika pandud
reeglid, ebausk ja teadmiste vähene levik andsid oma panuse inimese olemisse. Kuid
ka tol ajal olid ettevõtlikud, kes julgesid võtta riske. Kõik ettevõtlikud ei olnud alati heade
kavatsustega.
Vaatamata traagilisusele ja ajastu süngusele on selles
raamatus siiski palju armastust, hoolimist. Lugemine on väga kaasahaarav ja annab oma
pitseri alatiseks.
Loe ka:
No comments:
Post a Comment