Jari Tervo on oma romaanis vastandanud Ida- ja
Lääneühiskonna kombed, tavad, uskumused. Sünge lugu, mis haarab endasse ja ei
lase lahti ka siis, kui oled sulgenud
raamatu tagumise kaane.
Layla on kurdi peresse sündinud tüdruk. See on
ühiskond, kus naine on ei-keegi. Ka
naine ise peab teist naist ei-keegiks. Tüdrukud
pidi mõistma, milline häbi on naisena sündida lk 111. Seega on ka
Layla oma lähedaste silmis täiesti tühine. Kurdi mehele ja kurdi naisele valitakse selline abikaasa, kes kõigutab
kõige vähem suguvõsa tasakaalu lk 92. Tasakaalu kõigutas tahtmatult Layla. Talle valitud abikaasa Murat pettus juba pulmaööl - oodatud märgid puudusid voodilinal. Hakatakse süüdlast otsima, et oma suguvõsa
au kaitsta. Selgub, et üks türklasest ehitaja puudutas Layla väikest sõrme. Ehitaja
tapetakse. Sama saatus tabanuks ka Laylat, kuid talle halastab tema vanem vend, kes aitab põgeneda
kaugele unistuste maale Finlandiyasse. Algab klapperjaht…
Paralleelselt jooksevad ka teised elud. Soomlanna Helena,
kes unistab poega tagasi endajuurde saada ja töötab prostituudina. Oma ärides
põhjakõrbenud kupeldaja Armonlahti, kes ei pea häbiväärseks kupeldada nii oma kaasmaalast
kui ka moslemit.
Kogu loos põimuvad erinevad inimesed, erinevad põhjused ja
ajendid. Moslemid võitlevad oma au eest. Aga kas tütre-õe tapmine pole häbi
asi? Valged ei tapa selleks, et oma au kaitsta, valged ei karda häbistatud
olla, valged on nõus end müüma, olgu see siis õilsa eesmärgi nimel või mitte. Ja
mine tea, kumb on hullem, kas teenindada võõral maal võõraid mehi või olla
häbistatud ja hirmunud omal kodumaal omade seas.
Tervo kirjeldab kõike ilma suurema kire ja värvideta. Kuid
temaatika on kirgiküttev ja kirja on pandud täpselt niipalju, mis jätab
parasjagu ruumi ka enda kujutlusvõimele.
Paar lugemisest
möödunud päeva ei ole veel lahti
lasknud.
Veel kirjutavad:
No comments:
Post a Comment