Lumi

 

Kust maalt tõmmata piir laste- ja täiskasvanutekirjanduse vahele? Mõnikord on see õhkõrn või piire polegi. Seda täheldasin lugedes Kristel Leesmendi raamatukest. Tagakaane tutvustus ütleb ka, et raamatus saavad kokku laps ja täiskasvanu. Täiskasvanu lapses ja laps täiskasvanus .

See on tüdruku nimega Lumi ühe aasta lugu. Ta arvab ise, et see oli aasta, mil ta sai suureks. Õe ootus ja sünd pani paljusid asju ümber hindama ja teisiti nägema. Oluline tegelane raamatus on Lumi lemmiktädi Raa, kellega koos saab argipäev pühapäevaks ja ette võetakse igasuguseid asju.

Vaatamata sellele, et midagi erilist selles raamatus ei toimu, pole põnevust, seiklusi, paneb loetu märkama hetke olemist, olemise võlu ja erilist neis asjades, mis esmapilgul erilised ei näigi. Emotsionaalne endassevaatamine ja filosoofilise elutarkuse jagamine on läbivad selles loos. Raa läbielamised on andnud talle mõistmise ja uut elujõudu. Tänu surmale saame rõõmu tunda sellest, mis teeb elu. Need toredad väikesed asjad nagu hambapesemine ja varvaste külmetamine, jonnimine ja pehme voodi […] , kõik-kõik-kõik, millega me oleme nii harjunud, et unustame sellest rõõmu tunda. Surm tuletab selle meile meelde. Lk 14

Ku vaadata seda piiri laps-täiskasvanu, siis ka kirjutamise poole pealt on need rollid pisut segunenud. Kohati mõjub kaheksa aastane Lumi väga täiskasvanulikult. Kiri, mille ta kirjutas oma äsjasündinud õele, näib pigem täiskasvanu kirjana. Veidi nõustun autori lõppsõnas väljatoodud tema seitsmeteistaastase tütre arvamusega kas see laste jaoks liiga keeruline ei ole.

Väga armas on Lumi nimesaamise lugu. 

 Lapsepõlv kestab täpselt niikaua, kui sina ise seda soovid lk 59.