Purjus väärjumalad

Eesti romaanivara oma kaankujundusega ei anna just paljulubavaid ootusi. Küll aga tuleb lugeda raamatu viimastel lehtedel olevat järelsõna, millest võib järeldada huvitavat lugemist. Selgub, et Edgar Sein on kirjutanudki ühe raamatu, mis on ainus 1920-1940 ilmunud ja keelatud romaan. Kõiki neid paljastatud intriige-afääre ning ajastut arvestades ei olegi see üllatav.

Peategelane ajakirjanik Roland Harjuste on armunud Emmi Visakisse. Viimane on aga naine, kes liigub ainult ringkondades kus voolab raha, šampanja ja toimuvad luksuslikud peod. Ta on Euroopa kogemusega kurtisaan ja teab, kuidas mehi enda võrku mässida. Emmile meeldib ka Harjuste, aga kuna vaene ajakirjanik on rahatu, mingigi eneseuhkusega mees, siis selline vastupuksimine ja vaesus Emmile ei imponeeri. Solvunud ajakirjanik üritab paljastada ühte afääri, milles ta jääb ise tegelikult kaotajaks.

See on tollase kõrgklassi elu varjatud pahupoole päevavalgele toomise lugu. Ei ole midagi uut siin päikese all. Alkoholi uimas tehakse asju, mida hiljem ei taha mäletada. Asjad, mida kaine peaga vihkad, muutuvad alkoholi mõjul talutavaks ja vastupidi. Raha nimel ollakse valmis kõigeks, loobuma aust, armastusest. Tolle aja kohta on kindlasti midagi uut kirjeldatud lesbistseen. Kogu lugu on kirja pandud vaimukalt, kerge irooniaga. Mõningad sõnad on võõrad meie ajal lugeda, kuid loodud pildid suvituselust Narva-Jõesuus on väga ehedad ja annavad edasi ajastu olustikku väga hästi.