Kauge ja tundmatu maa, millest midagi on kuuldud, kuid
unistada siiani Horvaatiast ei ole osanud. Sigrid Suu-Peica kirjeldused ja
loodud emotsioonid panid unistama küll. Loodusearmastjana on autor lahtiseletanud sealse ainulaadse olemise
erinevad tahud. Sigridi sõbralik soe suhtumine loomadesse, kes olid ainsateks
kaaslasteks tema kõige üksildasematel päevadel, pani lausa heldima. Kirjeldatud
kotkasöötmispaigad paljastasid looduse loomulikku osa: keegi sööb kedagi, kes
jälle kellegi ära sööb.
Mulle meeldivad väga
sõnad boora ja sirokko. Eks neist on ikka ennegi kuuldud, aga nagu raamatus
öeldud Eestis ei ole ma tundnud, et tuuled, mind nii palju mõjutaksid kui siin
lk 58. Igatahes kuulasin youtube`st raamatus väljatoodud Dario
Marušić i Livio Morosin - Bura Tramuntana etno-rock versioonis vana rahvalaulu
bura, bura….
Oma suhteid lahatakse ka, aga mitte domineerivalt, vaid
pigem vürtsi juurde loovalt.
Kuidagi sujuvalt leidis Sigrid Martini ja muutus rohkem
linnakesksemaks. Nii saab erineva info ka linnaelust ja –olustikust.
Minu arvates on enne kirjutama asumist tehtud korralik
eeltöö. Mulle meeldis.
Laev on sadamas kaitstud, kuid laevu ei ehitata ju sadama
jaoks lk 73.
Veel räägivad:
No comments:
Post a Comment