Ei oskagi seisukohta võtta, ühtepidi nagu meeldis, aga
teisalt mõjub hullumeelse kutsena: tulge kõik Ibizale, siin on pidu ja pillerkaar,
siin saab hakkama rahatuna, kodutuna.
On subjektiivne, mida keegi ühel võõral maal, mida armastama
hakkab, näeb. Kati Lumiste käigud Ibizale on minu arvates tavamõistes
hullumeelsed ettevõtmised. Ja hullumeelsus seisneb ka selles, et raamatus on mainitud liiga palju mehi, liiga vabameelne
suhtumine alastusse, liiga palju pirtsutamist või ehk siis valede inimeste otsa
sattumist. Või on see lihtsalt „näljane räägib leivast” - teema. Isikliku
olemise taga on jäänud maa ja tavad tagaplaanile, või jäi see pidudest vaba aeg
liiga lühikeseks, et saada üldse aimu Ibidza kultuurist ja kommetest. Ei saa
öelda, et maale ja rahvale üldse midagi ei pühendatud, aga see kaob nagu
isikliku olemise sisse ära. Samas lugeda oli seda hea, ladusalt kirjapandud, ei
ole koonerdatud oma arvamustega, huvitavad võrdlused ja tähelepanekud.
Loomulikult toodab kirjapandu uudishimu ka – kuhu sellise hullusega välja
jõutakse :D
Oma väikeses riigis võib imelihtsalt väikeste mõttetute
asjade ümber kinni jääda. Ja mitte nähagi, kui avar ja vaimustav on maailm oma
mitmepalgelisuses. Lk 154
Enamik inimesi kardab kaost, aga Kati armastab seda. Tegelikult
kõik ei saagi olla tavamõistes normaalsed.
Seekord siis sedamoodi :D
Teised räägivad:
No comments:
Post a Comment