Õnn on otsuse küsimus

Kahe kodust väljaläinud tütre emana puudutas Kätlin Kaldmaa kirjapandu mind väga. Tõepoolest, nii palju on asju, mis on rääkimata jäänud, mida kas siis ei ole osanud või tahtnud,  ja pealegi on teemasid, mis raamatust loetuna  on vastuvõetavamad. Lapsed saavad kuidagi märkamatult suureks ja ühel päeval avastad, kas oled ikka kõiki elus vajalikke asju õpetanud, kas ta oskab putru keeta, särki õigesti triikida, pesu pesta jne.
 Siin kohal meenub üks ammuloetud raamat, kus ema, saates tütart kodust kaasavaraga ära (tütar läks mehele) hõikas järele: "Värsked kartulid pane keevasse vette ja vanad kartulid külma vette keema". Ei mäleta, mis oli selle Eesti taluaegadest jutustava raamatu pealkiri, aga selline emalik armas hool ja mure kumab sellest hõikest ning kestab seni kuni on emasid.

 Kätlin Kaldmaa aga otseselt ei õpetagi, et täpselt nii pead tegema. Kirja on pandud ühe ema emotsioonid, tunded ja kogemused. Oma lapsepõlve ja eluarengu erinevates etappides  läbielatu  kaudu tuleb ka õpetus. Või ehk pigem siiski soovitus, et ka tütar võtaks teadmiseks.

Iga peatükk - ise lugu, mis on kirja pandud kas luuletuse või kirjana. Mõni lugu isiklikumat laadi, mõni üldisemat, aga puudutavad ja meeleolu loovad on kõik.  Armsad on ka tütre kirjad emale, emadel on samuti tütardelt palju õppida. Isegi niipalju, et mingil ajal võib vaekauss kalduda … Kui mind miski häirib, siis on see pealkirja teine pool ehk need asjad, mida üks ema tütrele õpetada ei jõudnud. Kuidagi liiga lõplik.

Tavaliselt on elus nii, et kellegi otseütlemisest suurt kasu ei ole, või kui, siis õige pisut. Ja sellele pisukesele maksab ikka loota. Kuigi eks kõik ilud ja valud tuleb endal läbi elada ja neist endale õppetund teha.

See on raamat  kõikidele tütardele ja emadele.

Väga ilus ja hea tundega kirjutatud.

Veel kirjutavad: 

http://bukahoolik.blogspot.com/2013/07/katlin-kaldmaa-onn-on-otsuse-kusimus.html 

http://arvamus.postimees.ee/1279146/armastusega-kirjutatud