Vaarikalaevukesepõgenik

 

Väheütlev pealkiri, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali soovitus, vähene Soome kirjanduse lugemus, – need on piisavad põhjused, miks valisin uudishimulikult riiulilt Miika Nousiaineni  2007. aastal ilmunud debüütromaani. Vaimustuda võib ka täiesti jaburast asjast :D

Mikko Virtanen on soomlane, kes ihkab lausa maniakaalselt olla rootslane. Ja seda juba lapsepõlvest saati. Ta on omandanud perfektse rootsi keele ja teab peaaegu kõike Rootsi maa ja kultuuri kohta. Kuidas saada soomlasest rootslaseks? Järjekindlus viib sihile, ühel päeval saab temast Mikael Andersson.

Kohati absurdsusesse kalduv päevikuvormis romaan on parasjagu humoorikas, kriminogeenne  ja tegelikult ikka tõsiselt jabur, kuid ometi köitev. Minategelane maalib müstiliselt ilusa pildi rootslusest. Kui lapsed on oma küsimustele vastused saanud, võtab turvaline öö ilusad lapsed oma hõlma, et nad võiksid homseks pilvituks päevaks ärgata taas tasakaalukate Rootsi kuningriigi kodanikena. lk 13. Ta ülistab Rootsit sedavõrd, et võrdleb seda kogu maailmaga. Kui ihkan palmirannale, sõidan Trelleborgi, kus igal kevadel tuuakse mererannale palme. Kui tekib tahtmine minna Iirimaale, sõidan Skǻnesse, seal on rohelisi nõmmesid ja vahel isegi udu lk 66.

Paraku eesmärgini jõudes ei näigi enam kõik nii roosiline. Ühe rahva liige ei saa päriselt lahti öelda oma olemusest ja õigesti tõlgendada teist. Kusagile varjatult salajasse soppi jääb ikkagi midagi algsest identiteedist.

Mulle tundub, et ka eestlusele on omane olla kusagil mujal, näeme välismaa elu hoopis paremates toonides. Aga võib olla on see omane üldse inimloomusele. „Seal on hea, kus meid ei ole” on raamatu läbiv teema. 

Väga lahe lugemine :)