Maatüdrukud

Ühe osa raamatuid valin lugemiseks teadlikult, teised satuvad kätte juhuslikult. Sedakorda siis see teine variant. Ilmselt andis tõuke valikuks kõnekas kaanefoto - tüdruk läbihammustamas porgandit, mis ei lähe sugugi hõlpsasti. Lühidalt iseloomustab see kogu Edna O`Brieni autobiograafilist romaani.

Elu ei ole just kerge 40ndate Iirimaal. Caithleeni ema, kes oli oma joodikust vägivaldse mehe poolt allasurutud, uppus ühel õnnetul päeval. Caith jäi oma sõbranna vanemate hoole alla. Enim jutustab raamat sõprussuhetest, kahe noore inimese kujunemisest. Caith on pisut unistav ja naiivne, Baba sõjakas  ja oluliselt ägedama loomuga, kes täiendasid teineteist ja aegamööda ka kiinduvad üksteisesse. Nad olid noored ja enda arvates ka ilusad. Igatsus oma jumalakartliku ema järgi jääb saatma Caithi alati. Ka siis, kui tuleb käia kõledas kloostrikoolis ja ka hiljem, juba täiskasvanuellu sukeldudes.

Värvikas on külaelu kirjeldus, kus on väljatoodud ka seda elu kirjeldavad lõhnad. Teada on, et väikekodanlikus külakogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki, elavad täiesti inimlikud emotsioonid: kaastunne, lahkus, abivalmidus, aga ka ära kasutamine, kadedus, õelus ja neist tekkivad intriigid.

Loetu tekitas teatud melanhoolse kujutluspildi, mida pakuks isegi varasemasse aega, näiteks 20.sajandisse. 

 Kas ka raamatu järgedeni „Üksildane tüdruk” ja „Tüdrukud abielutavas” jõuan, seda näitab aeg.