Minu Ungari

Olen ise ka Ungaris turistina käinud ja  midagigi näinud, seega oli raamat väga heaks täienduseks ja toeks oma väikestele teadmistele ja huvile.

 Kaia Klettenberg on pikaajalise Ungari kogemusega ja see peegeldub ka raamatust. Sageli on just keelebarjäär see, mis ei lase maad n.ö omaks saada. Kaial need takistused puudusid ja nii on väljatoodud väga erinevaid tahke nii rahvusele omasest, loodusest, haridusest, ajaloost. Minu arvates oli autor väga optimistlikult meelestatud, avatud kõigele. Seda näitavad tahe teha erinevaid tegevusi ja ebamugavustest mitte häirituna tundmine. Kui mõnest varasemast loetud minust õhkus rohkem sellist magus-nukrat koduigatsust, enese  otsimist, siis Kaia ennast ei otsi, vaid pigem esitab fakte- nii see elu siin ongi. Ja ka kiindumus Ungarisse tekib kuidagi sujuvalt, ilma suurema vau-efektita.

Peatükid on kirja pandud juhtumitena, peaaegu nagu Erle Stanley Gardneri krimkad, ja selliselt lahendatud, annavad nad võib-olla natuke suurema lubaduse, kui iga lugu tegelikult on. Aga üldmulje on hea, mitmekülgne, ja üheski peatükis siiski pettuda ei tulnud.